Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, siis hakati ehitama kirikuid. · Basiilika-piklik hoone, mis on alati paigutatud läänest itta, sissepääs asus läänepoolses osas. Seda tüüpi ehitisi kasutati ligi 1000 aastat, sealjuures seda koguaeg täiustades. · Lööv-piklik kiriku osa. · Valgmik-keskmise löövi akna osa; tähtsaim basiilika tunnus. Kirik sarnanes põhiplaanilt "T" tähega ja selle tähe püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja põikkriipsu põikhooneks. Lihtsa kirikuhoone seinu kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid(värvilistest klaasitükkidest või kivikestest seinapildid) ROMAANI KUNST. Lääne-Euroopa 10-12 sajand. (Itaalia, Hispaania,Prantsusmaa- romaani keelt kõnelevad riigid ARHITEKTUUR: · kaared(ümarkaar), võlvid · basiilika kirikuhooneid ühendati tornidega Romaani kirikud olid paksude kiviseinadega ehitised. Paksude seinade tõttu oli raske aknaid teha
pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi
Külglöövide ülaossa tehti aknad, et valgus sisse pääseks. Seda osa nim. valgmikuks ja selle olemasolu on basiilika tähtsaimaks tunnuseks. Aknad asusid ka külglöövide välisseintes. Arhitektuur - kirik Kirik oli oma põhiplaanilt T-tähe kujuline, kuna kiriku idapoolses otsas asus veel üks lööv, mis oli teiste löövide suhtes risti. Seda kirikuosa nim. põikihooneks, T-tähe pikemat kriipsu nim. aga pikihooneks. Altari paigutamiseks oli kiriku idapoolne sein ehitatud poolkaarekujuliseks ja seda kohta nim. apsiidiks. See osa kirikust oli ka kõige rohkem kaunistatud, eriti altari kohal olev poolkaar. Kirikul lage tavaliselt polnud, nii et katusesarikad ruumisolijale nähtavad. Tavaliselt varakristlikul kirikul torn puudus või oli see ehitatud eraldi kiriku kõrvale. Arhitektuur - kirik Maalikunst Varakristliku kiriku lihtne sisemus oli
tekitada imetlust, hämarust ja aukartust. Laemaalidel kujutati sageli arhitektuuri detaile, mida oli raske tõelisest eristada. · Kiriku fassaad pidi mõjuma maaliliselt ja lopsakalt nagu siseruumgi. · Hoone esikülg võis lainetada, olla astmeline, või muul moel liikumist edasi andev. Rooma Ehitati edasi Püha Peetri kirikut. · Loobuti tsentraalehitise tüübist ja ehitati üks ristiharu pikihooneks. · Selle kõrge ja uhkete kaunistustega fassaad varjab ära kiriku kupli. · Algselt ehitas Michaelangelo. Hiljem autoriks Carlo Maderna. · Kiriku ette rajas suure ovaalse väljaku Lorenzo Bernini. Väljak on külgedelt ümbritsetud kaarjate sammasteridadega (nim. kolonaad). + tööleht.
Suuremates kirikutes võis lööve olla koguni viis. Keskmine neist oli kõrgeim ja tunduvalt laiem kui külgmised löövid, ning selle ülaossa jäeti müüride sisse aknad. Seda osa kutsuti valgmikuks ning selle olemasolu oli ongi kõige olulisemaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Sageli oli kiriku idapoolses otsas veel üks, teiste löövidega risti asetsev. Nii sarnanes kiriku põhiplaan T-tähega, ning selle tähe püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks e transeptiks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks nn apsiid. Lagi oli lame ja puidust või puudus üldse, nii et kirikust võis näha katusesarikaid. Lihtsa kirku sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid. Maalingud meenutasid Rooma seinamaale, kuid temaatika oli muutunud. Kõrvale olid jäänud erootilised motiivid ja paganlikuga seostuv. Neil päevil sai alguse keeruline kristlik sümboolika
Basiilika oli piklik hoone, alati paigutatud suunag läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida sambaid jagasid kiriku pikuti kolmeks osaks nn lööviks. Keskmine lööv oli tunduvalt kõrgema ja laiem kui külglöövid. Keskmise löövi ülaosa müüridesse jäeti aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes risti asetsev lööv. Kolme esimest löövi kokku nimetatakse pikihooneks ja viimast põikhooneks. Kiriku idaseinast väljapoole ulatus väike poolringikujuline niss altariga. Tavaliselt olid kirikud tornideta, mõne kirku kõrval võis asuda eraldi kellatorn. Lihtsa hoone sisemust kaunistasid Piibliteemalised seinamaalid ja mosaiigid - värvilisest klaasist või kividest kokkupandud säravate värvidega pildid (Vt esimest pilti). Need muutsid kiriku seest väga pidulikuks. Inimesed on varakristlikel piltidel väga tõsised, pühalikud ja alati riietatud
sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt
pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist. Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse
lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid
pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks (apsiid). Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5,7 või koguni 9-ni
rõhutamine. Sambad ja pilastrid on asetatud nõnda kokku, et üks nagu astuks teisest ette, tõustes sellega reljeefselt esile. Kaheks jaotatud fassaadi ülemine osa on alumisest tunduvalt kitsam, seda raamivad peened voluudid. Kahekordne kolmnurkviil ja arvukad nissidesse asetatud skulptuurid täiendavad maalilist üldmuljet. Maderna kui maalilis-dünaamilise baroki esindaja anne tuleb aga eriti ilmsiks Püha Peetri kiriku lõpetamisel. Ta muutis tsentraalehitise suurejoonelise eeskojaga pikihooneks, mille fassaadi moodustas seinast eenduvate poolsammaste ja raske atikaga peaaegu kolme korruse kõrgune hiigelkolonnaad. Atika kohale paigutatud kujud rõhutasid vertikaalsust. Madernale kuulus ka interjööri teostamise põhiidee, kus saab ilmsiks barokk-kirikute siseruumidele omane liikuvus, kus seinad ei seisa enam rahulike tugipindadena, vaid kaarduvad ja eenduvad nõnda, et kõik tundub olevat pidevas muutumises.
annaabi.ee 
