Nikolausele pühitsetud Niguliste kiriku rajajateks 1230. aasta paiku orduvõimude kutsel üle Gotlandi Tallinna sisserännanud saksa kaupmehed, kes eeldatavasti hõivasid praeguse Niguliste kiriku lähikonna- nüüdsete Rüütli, Niguliste ja Harju tänavate vahelise ala.2 Niguliste kirik kujutab endast kolmelöövilist hilisgooti basiilikat (algkirik oli 3- lööviline ja 4 traveega pseudobasiilika 3), millega idas liituv koor on pikihoonega ühelaiune ja mille külglöövid moodustavad plügonaalse lõpmikuga koori ümbriskäigu. Löövid on kaetud lihtsate servjoonvõlvidega, mis toetuvad enamikus massiivsetele neljatahulistele ja ainult koorilõpmikus saledamatele kaheksatahulistele raidkivist piilaritele ning geomeetrilise kujuga seina konsoolidele. Kiriku peaportaal paikneb põhjaküljel, teine, ennistamistöödel avastatud ja rekonstrueeritud välisportaal asub sellega kohakuti lõunaküljel. Hilisgootiaegne
Sissejuhatus Tallinna vanalinna lõunapoolmikusse Toompea kõrgendiku ja Harju tänava vahelisele astangule rajatud Niguliste kirik asub Rataskaevu, Niguliste ja Harju tänavatega ümbritsetud alal. Üleliidulise tähtsusega ehitusmälestisena riikliku kaitse alla kuuluva Niguliste kiriku põhiline ehituskehand kujutab oma nüüdses lõppkujus kolmelöövilist hilisgooti basiilikat, millega idas liituv koor on pikihoonega ühelaiune ja mille külglöövid moodustavad polügonaalse lõpmikuga koori ümbriskäigu. Löövid on kaetud lihtsate servjoonvõlvidega, mis toetuvad enamikus massiivsetele neljatahulistele ja ainult koorilõpmikus saledamatele kaheksatahuliste raidkivist piilaritele ning geomeetrilise kujuga seinakonsoolidele. Kiriku peaportaal paikneb põhjaküljel, teine ennistamistöödel avastatud ja rekonstrueeritud välisportaal asub sellega kohakuti lõunaküljel. Pikihoone lääneotsalt
sajandi keskpaigas. Sellest ajast pärit ruudukujulise kooriruumi müürid asuvad praeguse kooriosa all. Sajandi lõpuks lisandusid kirikule kolmelööviline pikihoone, käärkamber koori põhjaküljel ja läänetorni alaosa. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. 1405.–1420. aastani toimunud ehitustööde käigus said kooriruum ja pikihoone tänaseni säilinud ilme. Vana kooriruumi asemele rajati pikihoonega ühelaiune, polügonaalse lõpmiku ja ümbriskäiguga koor. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks ning pikihoone sai basilikaalse ilme. Niguliste kirik oli keskajal üks linna uhkemaid ja kaunimaid pühakodasid. 16. sajandi alguses oli siin üle kahekümne kõrvalaltari. Tallinna Hansa-aegade hiilgusest ning siinsete kaupmeeste jõukusest kõnelevad hinnalised kunstiteosed, mis telliti Euroopa suurtest kunstikeskustest
Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. · Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. · Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. · Kirik põles maha 1684 kogu Toompea haaranud hiidtulekahjus, mil hävis kogu puitsisustus, varises kokku osa võlve ning kannatada said paljud raiddetailid, eriti kooriruumis. · Kiriku sisutusest tuleks mainida 13-18. sajandist pärinevaid arvukaid hauaplaate, 17. sajandist pärinevaid raidkivist sarkofaage, 17. sajandi lõpust pärinevat
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle
Third level Fourth level Fifth level Kiriku pikihoonel on neli teravkaarportaali. Võimas neljaastmeline peaportaal paikneb lõunaseinas, idast teises travees, Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. Click to edit Master text styles Second level Third level Oleviste kirik Fourth level
Erinevalt romaani stiilist oli teravkaare raskus suunatud ülalt alla ,mitte niipalju külgedele kui ümarkaartel.Ristvõlvid ei olnud kõikjal ühepaksused nagu romaani kunstis. Travee kohal ristuvat teravkaart nimetati roieteks.Võlvidele ehitati kiriku välisseina tugikaared .Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku kontsruktsioon nagu hiigellooma skeletti. Kesklöövi võlvide kõrgus kasvas. Transept ei eendunud tavaliselt nii palju kui romaani stiilis ,vaid liitus terviklikumalt pikihoonega. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga erinevalt romaani kunstist. Ühe või paar apsiidi asemel oli kooril mitu väikest kabelit,mis moodustas kabelitepärja. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisema ja avarama ning vabamana.
Erandlikult kahelöövilisena ehitati 14. sajandil Keila. Virumaal ehitati enamasti kolmelöövilisi kodarkirikuid(Viru-Jaagupi, Haljala). Tallinna kolme suure kiriku - Toomkiriku, Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune - esialgul väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15. sajandil muudeti nad kõik basiilikaks. 14. sajandi ilme on säilitanud ainult Põhavaimu kirik, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Tallinna kirikutest on kõrgeim Oleviste, mille kesklöövi kõrgus on 31 meetrit,torni kiviosa ulatub 57 ja torni tipp 123 meerti kõrgusele. Keskaegne tornikiiver oli veelgi kõrgem. Ehitiste üldilme oli lihtne ja kaine, hilisgootikale omane vormirikkus siin ei levinud. Tartu keskaegsest sakraalarhitektuurist on järel toomkiriku ja Jaani kiriku varemed. Toomkirik ehitati 13-16 sajandil. See oli basiilika, kodakiriku süsteemis koori ja kahe võimsa läänetorniga
pärineb arvatavasti 19. sajandist. Lõunaseinas asetses aga kolmikkaarelise avaga väike kaheastemline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal oli 15. sajandil kinni müüritud, kuid avastati ja taastati kiriku restaureerimistööd 1960ndatel aastatel. Kirik ehitati põhjalikult ümber aastail 1405-20, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on polügonaalse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud sellistena tänini
teravkaarportaali. Võimas neljaastmeline peaportaal paikneb lõunaseinas, idast teises travees, ning on rikkalikult profileeritud. lejäänud portaalid on üheastmelised, põhjaseina portaalid arvatakse olevat algselt pärinenud lõunaseinast, kus nad asetsesid enne praeguse peaportaali valmimist. Selliselt 15. sajandil valminuna on kiriku põhikehand säilinud põhiliselt ka täunaseinas, Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel.
Põhja-Eesti Põhja-Eesti lääneosas ehitati keskajal samuti ühelöövilisi kirikuid. Virumaal ehitati enamasti kolmelöövilisi kodakirkuid. Saha Kabel Tallinna kirkud Tallinna kolme suurema kiriku-Toomkiriku,Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune-esialgu väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15.sajandil muudeti nad kõik basiilikaks. 14.sajandi ilme on säilitanud ainult Pühavaimu kirik,mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Ta l l i n n a To o m k i r i k Niguliste kirik Tallinna Oleviste kiriku põhiplaan. Kesklöövis,kooris ja kabelites on tähtvõlvid. Tallinnas ja selle lähedal oli mitu kloostrit,kuid need on varemetes või kaotanud oma keskaegse kuju. Vanim neist on dominiiklaste Püha Katariina klooster. 13.sajandi keskel rajati ka tsistertslaste Püha Miikaeli nunnaklooster ning Padise lähedale mungaklooster.
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega.
võlvidega. Tulekahjus hävisid orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud. 1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida. Restaureerimistööd kestsid 19531984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul. 1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava. Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud. Minu jaoks oli niguliste kirik suhteliselt tagasihoidlik. Kuna kirik on palju kannatada saanud ja seal on palju restaureerimis töid tehtud, siis kirikus ringi liikudes ei ole tunnet et see 8 sajandit tagasi ehitatud on. Värvid on hallikad, mis tekitab kerge tühjus ja kõledus tunde. Põhjus võib leiduda ka selles, et see on muuseum ja eeskätt käiakse seal kontserte kuulamas
Romaani ehituskunsti iseloomulikud tüübid ja vormid kujunesid just kiriklikus ehituskunstis-sakraalahitektuuris. Levinum ehitistüüp romaani ajastul on basiilika, mille iseloomulikuks jooneks on varasemast ajastust tunduvalt kõrgem ja ülaosas akendega varustatud kesklööv. Selleaegne basiilika erineb varakristlikust basiilikast sellepoolest, et transept(pikilööv) eendub pikihoonest tavalisest palju rohkem. Tema ristumisel lääne- idasuunalise pikihoonega tekkivat ruumi nimetatakse nelitiseks. Seega omab põhiplaan risti kuju. Transeptist idas olevat kirikuosa nimetatakse kooriks. Nelitis on tihti kaetud kupli või torniga. Kesklöövi ja nelitise vahele püstitati mõnikord madal vahesein, niinimetatud vahevõre; selles oli kantsel, kust kogudusele evangeeliumi ette loeti. Ehitismälestistest võib välja tuua näiteks Prantsusmaal asuva Mont-Saint-Micheli kloostri ning Püha Markuse kiriku Veneetsias.
Romaanika ja gootika 1. Missugust perioodi ajaloos loetakse keskajaks? Keskaeg on 5.-15. sajand. 2. Mis ajastu kunsti peetakse romaani stiili kuuluvaks? Keskaja 3. Kust tuleb nimi romaani stiil? Rooma impeeriumist 4. Mida tähendavad mõisted: portaal – kiriku sissekäik pikihoone – kiriku pikem läänest-itta suunav osa lööv - kirikuruumi piklik osa, mis ulatub kirikus tornist altariruumini transept – ehk põiklööv, pikihoonega risti olev kiriku osa, mis annab kirikule risti kuju empoor - külglöövide kohal olev võlvitud käik trifoorium - galeriitaoline kitsas käik, mille avatud külg on kujundatud lahtise kaaristuna valgmik - ülemine akendega varustatud osa kesklöövi seinast silindervõlv - poolringjoonekujulise läbilõikega piklik võlv ristvõlv – võlv, mis tekib kahe silindervõlvi täisnurksel lõikumisel koor - põikhoone ja apsiidi vahele jääv osa
pseudobasilikaalne esijalgne kirik asus tollal veel müüridega ümbritsemata piirkonnas ja tal oli kaitsefunktsioon. Toonasest algkirikust on praeguseks säilinud vaid torni alaosa ning pikihoone põhimüüristik, osaliselt lõuna- ja põhjaportaal , samuti kooriruumi fragmendid. Praeguse ilme sai kirik aastail 1405-1420 toimunud ehitustööde käigus, mil kesklööv ehitati külglöövidest kõrgemaks ja kujundati kirik täisbasiilikaks. Samuti ehitati vana kooriruumi asemele uus, mis oli pikihoonega ühelaiune, polügonaalse lõmpiku ja ümbriskäiguga. Rajati ka uus käärkamber. 1515.a. kõrgendati torni ja krooniti see hilisgooti telkkatusega. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg.
(valmis kõrggootika perioodil) on viielööviline kirik. Nurgakivi pandi 1163. 1182 valmis koorihoone, pikihoone 1200, fassaad 1245, viimasena valmisid kooriosa kabelid 1320. Kõrg-gootika: suurte võimsate katedraalide ajastu. Chartres katedraal, kus on säilinud vitraazid originaalis. Soissons'i katedraal, sai I maailmasõjas kannatada Reims'i katedraal Amiens'i katedraal, pidi suuruselt toreduselt ületama kõik senitehtud katedraalid. Ehituslugu erandlik, sest ehitamist alustati pikihoonega Väiksematest kirikutest on kuulsaim Saint Chapelles'i kirik - endiste Prantsuse kuningate lossikabel. Valmis ka üks kuulsamaid kloostrirajatisi, Mont-Sant Michele saareklooster. Hilisgootika flamboyaut stiil. Tavalise teravkaare kõrvale tuleb madal teravkaar, tuntakse ka tuudorkaarena ja terav eesliselgkaar. Parim näide Rouen'i katedraal. Sakraalarhitektuuri kõrval omandasid olulise koha ka linnused, tornid, keskse tähtsusega donjon
1500 aastatel oli Oleviste torni pikkuseks 159m, kuid 1625. Aastal süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus torn valmis 1651. aastal, kuid see ehitati endisest madalam 135 meetri kõrgune. Tänapäeval on torni tipp 123m kõrgune. 14.sajandi ilme on säilitanud ainult Pühavaimu kirik, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Tüübilt on see kodakirik. Säilinud on kõik v.a torni esialgne kuju. Tallinnas ja selle lähedal oli mitu kloostrit, kuid need on varemetes või kaotanud oma esialgse kuju Kloostrite näited: Saha kabel, Püha Miikaeli klooster, Püha Katariina klooster, Püha Birgitta ehk Pirita klooster Tartu keskaegsest sakraal arhitektuurist on järel toomkiriku ja Jaani kiriku varemed. Toomkirik, piiskopkonna peakirik, ehitati 13.-16. Sajandi vahel. See oli basiilika,
Roiete peale laoti õhukese kihina kerged kivivõlvid. Roietega võlvide lisatoetuseks ehitati väljapoole kiriku seinte v vastu erilised tugipiilarid, kesklöövi ülaosa (valgmiku) ja tugipiilarite vahele laoti tugikaared. Roidvõlvi skeem v Gooti kirikute põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Transept liitus terviklikumalt pikihoonega. v Pikihoone oli 3-5 lööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis. v Kirikutel oli tavaliselt 2 suurt torni peafassaadi kõrval ja veel üks väike haritorn e. fiaal nelitise kohal. v Raidkivist aknaraamistikes korduvad õietaolised rosetid või ristikulehe moodi kujundid e. siirud. v Läänefassaad olid rikkalikult kaunistatud portaalidega, teravate ehisviiludega portaalide kohal, suure ümmarguse nn roosaknaga ning arvukate skulptuuridega.
Neid on mõnele kirikule hiljem juurde ehitatud. Lööve oli Lääne- Eesti ja Saaremaa kirikutel üks või kaks, Lõuna- ja Kesk- Eestis ja Virumaal ehitati kolmelöövilisi kodakirikuid ning Põhja- Eesti lääneosas ühelöövilisi, erandiks vaid 14. sajandil ehitatud kahelööviline Keila kirik ja selle 19. sajandist pärit torn. Tallinna kirikutes on säilinud 14. sajandi ilme vaid Pühavaimu kirikus, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Kõrvallööv oli määratud alamat sorti rahvale. Teised kolm Tallinna suurimat kirikut- Niguliste, Toomkirik, Oleviste- on esialgselt tehtud väikeste ja madalatena, ning aja jooksul ümber ehitatud suurteks ja kõrgeteks basiilikateks. Üldiselt on ehitiste ilme lihtne, kaine, enesekindel ning mujal Euroopas hilisgootikale omane vormirikkus ja peenutsemine siin ei levinud. Teine tähtis osa keskaegsest arhitektuuripärandist on militaarsed ehitised.
linna elanikkond ja arenes kaubandus. Juba 13 saj. lõpul oli Tartu kindlustatud ringmüüriga jõukas linn, kuhu kutsuti tööle ka välismaiseid ehitusmeistreid. Toomkirik: Juba 13. saj lõpuveerandil valmis Tartu esimene toomkiriku seinamüüristik Toomemäel. 15saj. paigutati kirik ümber, mis oli selleks ajaks juba ümberehitatud ja ulatuslikult täiendatud. Algselt suhteliselt väikese kooriruumiga, kuid mahuka kolmelöövilise pikihoonega basiilika. Põhjaküljel lisati pikale 8-traveelisele pikihoonele veel neljas lööv, mis koosnes tugipiilarite vahele ehitatud kabelitest. Läänefassaadi iseloomustasid kõrge aken, suur sügavale asetatud peaportaal ja neli tugevat tugipiilarit, mille vastu toetusid 2 väiksemat poolümarat trepitorni. Kitsad trepitornid paiknesid ka pikihoone idapoolses otsas kahel pool koori. Seal lisandus neile veel teine trepitornide paarik, mis asus kõrgemal, kesklöövi viilumüüritistes
Restaureerimistööd kestsid 19531984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul. 1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega. 1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava. Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud. 1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning 1898 parandatud kiivri vorme ja on 105 m kõrgune. Antoniuse kabelis asuvad säilinud osa Lüübekist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand). 20.45 Kogunemine bussi 20.50 Algab sõit Tartu suunas 00
See omab koos vitraaziga sümboolset tähendust. 12. saj. keskel omandavad need olulise tähtsuse gootika arengus. Veel kõrgemal roosaknast ulatus põiki üle kogu fassaadi rida skulptuure teravkaarelistest nissidest, see on nn. kuningategalerii. Sageli jäid tornikiivrid lõpuni ehitamata. Siseruum oli kindlasti väga avar, vaba ja õhuline. Põhiplaan pikihoone ja transept moodustavad ladina risti. Transept eendub vähem, liitub terviklikumalt pikihoonega. Enamasti 3-5 löövilised, basikaalsed. Kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem. Külglöövid jätkuvad teisel pool transepti kooriosas, moodustades kooriümbriskäigu. Krüpte ei ehitatud enam, seega on põrand tasapinnaline. Koori lõpmik on harilikult tahuline ehk polügonaalne, kooril on mitu väikest väljaehitist, mis moodustavad kabelitepärja. Keskmist ja suuremat kabelit nimetatakse Maarja kabeliks. Kõikide
Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. Esmalt valmis neljatahuline väike kooriruum, mis asus praeguse kooriruumi keskkohas. 14. ja 15. sajand Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega.
LÄVEKIVI 7. PALESTIKU ASTMED Välismüüre liigendavad liseenid teatava vahemaa tagant müüri pinnast eenduvad (samba) pilastrisarnased vertikaalsed ribad, neid ühendab sageli üksteisega kaarfriis friis, mis koosneb väikestest kaartest. Sage dekoratiivne element on petiknissid ehk petikkaared, fassaadidel kasutatakse ka kääbusgaleriisid. INTERJÖÖR Põhiplaan pikihoone ja transept moodustavad ladina risti. Transept eendub vähem, liitub terviklikumalt pikihoonega. Enamasti 3-5 löövilised, basikaalsed. Kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem. Külglöövid jätkuvad teisel pool transepti kooriosas, moodustades kooriümbriskäigu. Krüpte ei ehitata enam, seega on põrand tasapinnaline. Koori lõpmik on harilikult tahuline ehk polügonaalne, apsiidi asemel kooril mitu väikest väljaehitist, mis moodustavad kabelitepärja. Keskmist ja suuremat kabelit nimetatakse Maarja kabeliks. Ruum väga avar, õhuline ja vaba
14.saj. hoone teeb erilisek ülirikkalik terrakotast ehitusplastik (terrakotaskulp algselt olnud üle 1000) 1944. pommit tekkind tulekahj muutis kirik varemeiks,hetkel restaureeritaxe. L-Est maapiirkond levis 3-löv kodakirikutüp. Kahjux on seal keskaegsed ehit hilisematest sõdadest enamasti purust v muudet vormidest taastat N: Nõo kirik- ainuke basilikaalne maakirik- Urvaste. L-Est kodakirik on suht suure ruudul lähenev kooriruumig ja lühikese ja laia pikihoonega. Profaanarhit Tlin- raekoda-keskne ühiskon hoone-kehast jõuka linna enesekindl ja väärikst. Kindlusetaol hoone,et oleks kaitset ja kaubalaox. Hakat ehit 13.saj lõpus. Põ ilme sai 15saj algus 1402-1404.a siis ehit ta idaviilule 8tahul torn. I korus arkaadkäigu taga olid kaubasaal ja piinakamber, keldris laoruumid ja veinikelder. II kor asus kodanikesal, reasal,kämmerei(linna arvepidamis tegelev raehär tuba) ja varakamb. Raesaal-enamik kunstiväärt, seal toimu rea
14. ja 15. sajand 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga Püha Barbara kabeltorni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatud tänapäevani. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad
mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes võlvide kaal. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati kiriku välisseina vastu tugikaared. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad, tugikaared, vööndkaared ja võlviroided. Gooti katedraali põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Transept ei eendunud enam nii palju vaid liitus terviklikumalt pikihoonega. Pikihoone oli 3- või 5-lööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, oli külglöövidest palju laiem ja kõrgem. Külglöövid olid nii kitsad ja madalad, et nende võlvid ei vajanud erilisi tugisüsteeme. Koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Kooril oli mitu väljaehitist-kabelit-, mis moodustasid kabelipärja. Pärja keskmine kabel oli teistest suurem- Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks
Koorist lääne poole ehitati sellest pisut kõrgem ja laiem ühelööviline pikihoone, mille läänefassaadil on kaunilt kujutatud ümarkaarne romaanilik portaal. Niiet 13-14.saj oli Eesti kirikule iseloomulik 3 või 2 võlvikuga pikihoone ning sellest pisut madalam kooriruum ja enamasti olid kirikud ühelöövilised. Näited: 1) Haapsalu kirik(ühelööviline ilma koorita kiriku tüüp) 2) Pühavaimu kirik Tallinnas(erandlikult kahelöövilise pikihoonega) 3) Toomkirik Tartus(keskaegses sakraararhidektuuri stiilis) 16. Kirjelda eesti keskaegset kujutavat kunsti? Millises Saaremaa kirikus leiduvad eriti silmapaistvad skulptuurid ja maalid? Kirjelda Kolgata reljeefi, kus asub, aeg? Kuni 15.sajandini levis Eestis seinamaalikunst nii nagu mujalgi Põhjamaades. Siin ei rakendatud sakraararhidektuuris gooti stiili konstruktsiooni aga täies ulatuses,mistõttu kirikute aknad olid suhteliselt väikesed ja
tellismüüritisega. Hilisemal ajal laiendati hauakambrid kabeliteks. Rahvahulkade jumalateenistuse pidamiseks hakati kasutama antiikajast tuntud basiilikat ja kuppelehitist. Varakristlik basiilika on avar ristkülikukujuline hoone, mille siseruum on sammastega jaotatud pikkadeks löövideks. Basiilikate kõrval levisid kodakirikud. Erinevalt basiilikatest asuvad kodakirikute löövid ühise katuse all, on enamasti ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitub altariruum kohe pikihoonega Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist. Varakristlikul perioodil olid levinumateks tsentraalehitiseks ümara või hulknurkse põhiplaaniga sakraalhooned Joonis 7. Püha Peetri basiilika plaan 8 BÜTSANTS Ehitati peamiselt basiilikaid ja kodakirikuid, kabeleid ristimiskodasid ja riskuppelkirikuid.
Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast, linnamüüri valmimist muutus, Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini. 14861493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks
tugipiidad, tugikaared, vööndkaared ja võlvroided. Võlvsiilud ja seinad olid konstruktiivses mõtted teisejärgulise tähtsusega, ainult täitematerjal, ja ehitust võib kujutleda ka ilma nendeta (Kangilaski 1967:214-216). 4 1.1 Kirikud Gooti kirikute põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist moodustuv ,,ladina rist". Transept ei eendunud tavaliselt nii palju kui romaani stiili ajal, vaid liitus terviklikumalt pikihoonega. Mõnel juhul transeptiharud lühenesid niivõrd, et ei eraldunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5-lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusism ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem. Gooti konstruktsioon võimaldas ju võlvida ka laiu lööve. Külglöövid olid nii kitsad ja madalad, et nende võlvid ei vajanud erilist tugisüsteemi.
lõunaküljel ~1385 Püstitatakse Väike kabel ühendatakse kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga 15. saj: Ulatuslikud ümberehitused 1405-1420. Vana koor lammutati, polügonaalse lõpmikuga kolmelööviline kooriruum ehitati vana pikihoone laiune ja selle ümber kujundati Tallinnas täiesti uudne ümbriskäik. Kesklöövi kõrgseinad ja võlvid lauti tunduvalt kõrgemaks. Tornialune võlvik ühendadi kaarava abil pikihoonega, muutes torni kesklöövi nagu pikenduseks Koori põhjaküljel uus käärkamber Kitsamad aknad tehti laiemaks ja kõrgemaks, välisseinte äärde laoti tugipiilarid. Torni kõrgendamine seisati 1423. ~1450 Barbara kabel laiendatakse neljavõlvikuliseks keskpiilariga ruumiks 1486 1493 Püha Matteuse (Püha Antoniuse) kabeli laiendamine neljavõlvikuliseks keskpiilariga ruumiks 16. saj: 1510-1515 kõrgendati torni, see sai nelja nurgatornikesega telkkiivri 17. saj:
kolmeosalised ning geomeetriliselt lihtsad. Kiriku pikihoonel on neli teravkaarportaali. Võimas neljaastmeline peaportaal paikneb lõunaseinas, idast teises travees, ning on rikkalikult profileeritud. Ülejäänud portaalid on üheastmelised, põhjaseina portaalid arvatakse olevat algselt pärinenud lõunaseinast, kus nad asetsesid enne praeguse peaportaali valmimist. Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks. Võimas lääne torn rikkalikes vormides barokk-kiivriga ehitati valmis 1779. aastaks, kirikukellad ja unikaalsed sihverplaadid seati üles 1792-96. Ühe sihverplaadi läbimõõduks oli kolm ja seieri pikkuseks poolteist meetrit. Rauast kellamehhanism kaalus umbes kuussada kilo. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15
Võlve kannavad poolsammastega kaetud piilarid. Ülal hargnevad piilarite poolsambad võlve toetavateks roieteks. Roiete peale laoti õhukese kihina kerged kivivõlvid. Roietega võlvide lisatoetuseks ehitati väljapoole kiriku seinte vastu erilised tugipiilarid, kesklöövi ülaosa (valgmiku) ja tugipiilarite vahele laoti tugikaared. Gooti kirikute põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Transept liitus terviklikumalt pikihoonega. Pikihoone oli 3-5 lööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis. Kirikutel oli tavaliselt 2 suurt torni peafassaadi kõrval ja veel üks väike haritorn e. fiaal nelitise kohal. Raidkivist aknaraamistikes korduvad õietaolised rosetid või ristikulehe moodi kujundid e. siirud. Läänefassaad olid rikkalikult kaunistatud portaalidega, teravate ehisviiludega portaalide kohal, suure ümmarguse nn roosaknaga ning arvukate skulptuuridega. Tuntumad ehitised: Notre-Dame katedraal,
Võlve kannavad poolsammastega kaetud piilarid. Ülal hargnevad piilarite poolsambad võlve toetavateks roieteks. Roiete peale laoti õhukese kihina kerged kivivõlvid. Roietega võlvide lisatoetuseks ehitati väljapoole kiriku seinte vastu erilised tugipiilarid, kesklöövi ülaosa (valgmiku) ja tugipiilarite vahele laoti tugikaared. Gooti kirikute põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Transept liitus terviklikumalt pikihoonega. Pikihoone oli 3-5 lööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis. Kirikutel oli tavaliselt 2 suurt torni peafassaadi kõrval ja veel üks väike haritorn e. fiaal nelitise kohal. Raidkivist aknaraamistikes korduvad õietaolised rosetid või ristikulehe moodi kujundid e. siirud. Läänefassaad olid rikkalikult kaunistatud portaalidega, teravate ehisviiludega portaalide kohal, suure ümmarguse nn roosaknaga ning arvukate skulptuuridega. Tuntumad ehitised: Notre-Dame katedraal,
ruumiosa kandis ristvõlv. Traveesid kiriku pikisuunas erlaldavaid kaati nimetatakse vööndkaarteks. Transepti ja pikihoonet ühendab võiduvärav ehk triumfikaar. Ristvõlv oli samuti väga raske, võlvide kandmiseks oli vaja ehitada massiivsed seinad ja jämedad piilarid. Seetõttu jäid ka aknad väikseks ja kitsad löövid müüride vahel hämaraks. Lõuna prantsusmaal oli mitu koolkonda. Toulouse's ehitati palverändurite kirik Saint- Sernin, mis on 5-löövilise pikihoonega ja kolmelöövilise transeptiga. 5 kabelit moodustavad kabelitepärja, välisvaadet valitseb nelitistorn. Lääne prantsusmaal on mitme kiriku löövid kaetud kuplite reaga, mõned eriti rikkaliku skulptuuri kujundusega. Ida-Prantsusmaa oli 2 mungaordu oluline keskus. Tsistertslased nõudsid lihtsaid ehitis. Põhja-Prantsusmaal ja inglismaal ehitati kahe läänetorniga ja nelitistorniga kirikuid. Durhami katedraalist inglismaal võib näha roidvõlvi algust.
Põhja-Eesti lääneosas ehitati keskajal ühelöövilisi kirikuid. Erandlikult kahelöövilisena ehitati 14. saj Keila kirik. Virumaal ehitati enamasti kolmelöövilisi kodakirikuid. Tallinna kolme suurema kiriku Toomkiriku, Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune, esialgu väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15. saj muudeti nad kõik basiilikaks. 14.saj ilme on säilitanud ainult Pühavaimu kirik, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega, kõrvallööv oli mõeldud alamat sorti rahvale. Tallinna kirikuist on kõrgeim Oleviste, mille tipp ulatub 123 m, keskajal oli see veelgi kõrgem. Tallinnale on tüüpilised kas võimsad nelinurksed või siis saledad 8-tahulised piilarid, omapärase profiiliga konsoolid ja vööndkaared, fassaadide ilmestamiseks on kasutatud teravkaarsed lamedad nisid (petikud). Tallinnas ja selle lähedal oli mitu kloostrit, kuid need on varemetes või on kaotanud oma keskaegse kuju
"paradiisiõu", kuhu tänavalt pääses läbi värava. Varakristlike basiilikate fassaad oli lihtne, kogu tähelepanu pöörati interjöörile. Basiilikate kõrval olid eriti Väike-Aasias levinud 34 kodakirikud. Erinevalt basiilikatest on kodakirikute löövid ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitus altariruum kohe pikihoonega. Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist ning varakristlikul perioodil olid levinumateks tsentraalehitiseks ümara või hulknurkse põhiplaaniga sakraalhooned, nende kõrval võis kohata ka ühepikkuste ristiharudega (nn. kreeka rist) põhiplaaniga hoonet, mille keskosa oli kaetud kupliga.
sajandil, need rajati peamiselt linnadesse ja kihelkonnakeskustesse. Kirik kui sakraalkunsti vorm on tähtis nii kunsti- kui ka kultuuriloo vaatekohast. Põhilised kirikutüübid on tsentraalse kompositsiooniga kuppelkirik ja pikiehitislik kirik Viimane on ruumilahenduselt basiilika, kodakirik või saalkirik. Harilikult ida–lääne sihis asetseva kiriku tähtsaim osa on idas paiknev altariruum ehk kooriruum (sel võib olla apsiid). Kooriruumi ühendab kogudusele määratud pikihoonega võidukaar. Koori juures asub harilikult käärkamber. Monumentaalsuse lisamiseks ja kellade paigutamiseks on kirikul üks või mitu torni; on ka kirikust eraldi seisvaid kellatorne (kampaniil). Kogudus- Kristlaste ühendus. Kogudus on ühte ja samasse uskkonda kuuluvate usklike ühendus (nt ristikogudus), ka kiriku ühte halduspiirkonda ja ühe vaimuliku tegevuspiirkonda kuuluvate kirikuliikmete ühendus. Kreeta-Mükeene kultuur- Kreeta ja kreeklaste ajaloo varaseim ajajärk. Kreeka ajaloo
annaabi.ee 
