Jamss Merlin-Hans Hiiekivi Jamss arvatakse olevat kasvanud juba Juura ajastul. Omadused Dioskoor (Dioscorea), juurmugulaid/jämenenud risoome moodustavate taimede perekond dioskoorealiste sugukonnast; Jamsil on väänduv või roniv 23 m (mõnel liigil 1012 m) pikkune vars, mis ogaliste või pikakarvaliste köitraagudega kinnitub tugedele. Õitseb vähe, emasõiest moodustub 13 cm pikkune kolmeosaline kapslike, mille igas osas on 2 seemet. Lehekaenaldes võivad moodustuda kuni õunasuurused nn. õhumugulad (lühenenud külgvõrsed), õhumugulate moodustumine vähendab saaki. Igal taimel kasvab üks mullasisene silinderjas või vesijamsil kerajas mugul, 450 kg valge, kollane või punakas sisu. Levik Kultuurtaimena kasvatatakse:
Määrake vanemate ja F 1 järglaste genotüübid. Dihübriidne ristamine. Must-A Valge-a Pikk-B Lühikarvaline-b P= AABb x aabb F1= AaBb Aabb ab AB AaBb Ab Aabb Ülesanne: Musta pikakarvalist küülikut ristati valge normaalkarvalise küülikuga. Kõik järglased olid hallid ja normaalkarvalised. Neid ristati valgete pikakarvaliste küülikutega. Määrake järglaste F2 genotüübid ja fenotüübid. Must-A Valge-a Pikakarvaline-b Normaalkarvaga-B P= AAbb x aaBB F1= AaBb x AaBb F2= AaBb x aabb AB Ab aB ab ab AaBb Aabb aaBb aabb GENOTÜÜ P
Lühikarvaline kolli on temperamentsem ja liikuvam. Loomu poolest sobib lühikarvaline kolli paremini karjatama suuri loomi. Väidetavalt kasutatakse Inglismaal teda tänini lehmakarjade vaoshoidmiseks. Lühikarvalised kollid on edukad nägemise ja ka kuulmishäiretega inimeste juhtkoertena. «Kuulmis-koer» hoiatab peremeest ohtude eest, mis jäävad nägemispiirkonnast välja, näiteks seljatagant läheneva auto eest. Lühikarvaline kolli on temperamentsem ja liikuvam. Pikakarvaliste kollide buumi kõrghetk on küll möödas, kuid siiski peavad paljud just seda tõugu koerte maailma ilusamaks ja väärikamaks esindajaks. Kuid veel eelmisel aastal( 2003) oli ta veel kõige arvukaim koer näitustel. Pikakarvalisel kollil on uhke kohev karvkate, lühikarvalisel lühike ja liibuv. Kuid poolpüstised kõrvad ei tule iseenesest, need tuleb kutsikaeas alla panna spetsiaalse vahendiga või küsida nõu koerakasvatajalt. Pika- ja lühikarvalisi kollisid on kolme
Kuigi enamik saamidest elab tänapäeval samamoodi kui nende lõunapoolsed naabrid, on saamide toidulaual siiani olulised põhjapõdraliha, kalad ja metsamarjad. ASULAD JA EHITISED Kõige varasemaks peavarjuks on tõenäoliselt olnud koopad. Koobastesse varjuti ka siis, kui halb ilm ootamatult üllatas, koopaid nimetati ,,hädakodadeks". Kuid see polnud ainus võimalus ennast halva ilma eest kaitsta: näiteks pikakarvaliste soojade kasukatega varustatud põdrakarjused kaevasid talvel väljas ööbides lume sisse koopa, võttes katteriide või põdrasaani katuseks, või ööbisid põdrasaanis, kas kahe põhjapõdranaha vahel või paksu villase teki all. Varasematest aegadest on saamide aladelt teateid maa-alustest kodadest, kust leiti peavarju röövlite eest varjudes ja sõjaajal. Selliste kodade kohad on säilinud koltasaamide aladel. Maa-aluse koja katus oli maapinnaga tasa või ulatus
annaabi.ee 
