Ta ritas Marxi endast eemale lkata, aga judude vahekord oli ebaiglaselt hele poole kaldu. Persse, ra rabele. See on lihtsalt mng. Kuidas sa aru ei saa? See ei ole mng. See on priselt, nuuksatas poisike. Tema jalad ei kuulanud sna. Ta ei saanud pgeneda. Ta ei saanud teha enam ainsatki sammu. Hirmuratav krgus muutis ta abituks. Vta ks tikk, tles Marx veel kord ning surus avatud karbi poisile nina alla. Mine palun ra. Aga Marx ei linud. Ta haaras kramplikult piitspeenikesest ksivarrest ning raputas khetut keha kogu just, paisates vlja viimsedki riismed oma vihast ja kibestumisest. Vike poiss tegi meeleheitliku katse ennast lahti rebida. Tal ei olnud palju judu, kuid ratu hirm andis vge. Venivad sekundid pdisid otsustada, kes vljub rselusest vitjana. Selle filmi lpp oli lhedal. Kaadrid vaheldusid meeletu kiirusega ja mngima hakkasid kik saatuslikud meloodiad. hekorraga
Pärast tagasitõmbumist moeareenilt Teise maailmasõja perioodil tegi ta 1950ndatel comebacki. Enda sõnul ainult seetõttu, et vabastada naised Diori-suguste loodud moeveidrustest. "Naiste riietamine ei ole meeste töö," teatas Chanel ning esitles 15. veebruaril 1954 pärast enam kui kümneaastast vaikelu oma uut kollektsiooni. Kahjuks leidsid kriitikud, et Chanelil ei ole enam midagi uut öelda, ning tegid tema moed maatasa. Kuid Coco oli tulnud, et jääda. Tasapisi hakkasid naisi piitspeenikesest pihast vabastama ka teised disainerid ning Chaneli ülistatud mugavus muutus taas moeks. "Mood on näoga naise poole pöördunud ning mitte keegi ei saa eitada, et selle pöörde algatajaks on Coco Chanel," kirjutas Vogue 1959. aastal. Chaneli usk, et naine on tähtsam kui tema kleit, oli 50 aasta pikkuse töö järel jõudnud üldsuseni. King ja kott Tundub, et kõike, mida Chanel ette võttis, saatis edu. Nii läks ka 1957. aastal disainitud kahevärviliste kingadega (two-tone shoes)
annaabi.ee 
