moraalinormide kogum. Etendab ka tänapäeval islamimaades määravat osa. Sariaadis on kirjas nt. kuidas palvetada, paastuda, äri ajada, abielluda, lahutada, tappa loomi jne. Lubatud on võtta 4 naist. Keelud Keelatud: alkohol, sealiha, veretooted, hasartmängud, liigkasuvõtmine. Karistused:1) islami usust taganemine surmanuhtlus. 2) vargus käsi maha! 3) abieluväline seks kividega surnuks loopimine, piitsahoobid. Islami 5 usussammast 1) Sahada usutunistus. Tunnistada, et ainus jumal on Allah ja Muhamed tema prohvet. 2) Salat palvetamine. Palvetada tuleb 5 korda päevas: päikesetõusul, keskpäeval, pärastlõunal kell 15 16 vahel, päikeseloojangul, enne magamaminekut. Naistel on menstruatsiooni ajal palvetamine keelatud (nagu ka Koraani lugemine). Tähtis ei ole mitte palvetamise koht, vaid aeg. Palvetada võib kõikjal v.a. surnuaiad, wc läheduses,
*naisi ei lubatud vaatama, *auhinnad kasutatakse need kes vaatasid visati kaljult *iga 4 aasta tagand peetakse *rohkem alasid alla *olümpiatuli *võisteldakse riietes *pidid võistlema paljalt *rahvusvahelised *valesti alustades või mingi vea tegemisel karistati piitsahoobid *peeti jumalate auks * kaugushüppe taustaks mängiti flööti 5.Võrdle Sokratese, Platoni ja Aristotelese seisukohti riigivalitsemisest. RIIGIVALITSEMINE Sokrates *ei pooldanud Ateena demokraatlikku riigikorda
Neid lapsi õpetati ladina keeles lugema ja kirjutama, sest paljudest neist pidid saama ümberkirjutajad. Õpetati ka arvutamist, et kloostri majapidamisega toime tulla. Õpiti psalme laulma ja teenistuskorda tundma. Kloostritesse õppima antud laste elu oli troostitu. Karmid ettekirjutised hoidsid lapsi pidevalt hirmul, nad ei tohtinud jääda hetkekski üksi. Karistused eksimuste vastu olid rängad iga väiksemagi vallatuse eest olid ette nähtud piitsahoobid, korduva eksimise korral seoti laps kinni, jäeti söömata või pandi kartserisse luku taha. Õppimine ja õpetamine toimus õpipoisi meetodil. Kloostris oli noviitsil alati eeskuju ning õppimine oli praktiliselt individuaalne. Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga s.t. perioodiga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse võimeline teadmisi omandama, distsipliinile alluma, vastavate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Tulevast vaimulikku harjutati kasinusega
selga sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äki-lised valukiljatused kajasid üle välja. Kui Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ara tundvat. Ta sulges silmad. . . Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu 72 poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus kõledast! . . . Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale kärata . . . «Jaanus! Jaanus!» kõlas hale hääl selgesti tema kõrva ja Jaanjis ärkas. Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse. «Missugune hirmus unenägu!» mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii
Katedraal oli sünge ija meeleldi vaikne. Pühade ja matuste ajal löödi kella lihtsalt, kuivalt ja kainelt, nagu seda rituaal nõudis, mitte aga enam. Kahest kiriku kõminast, orelist sees ja kelladest väljas, jäid järele ainult oreli helid. Nagu oleksid kellad ilma muusikuteta jäänud. Kuid Quasimodo oli siiski veel seal. Mis siis temaga oli juhtunud? Kas ehk elasid häbi ja meeleheide häbiposti pärast ta südame põhjas edasi? Kas piinameistri piitsahoobid ta hinges ikka veel järel vihisesid? Kas karistusevalu temas kõik oli kustutanud, isegi ta kirgliku armastuse kellade vastu? Või oli Jumalaema kiriku kellalööja südames Marie'le võistleja tekkinud ning see suur kell oma neljateistkümne õega millegi armsama ja kaunima pärast kõrvale jäetud? Juhtus, et 1482-sel aastal langes maarjapäev 25-nda märtsi teisipäevale. Õhk oli nii puhas ja kerge, et Quasimodo tundis oma südames armastust kellade vastu uuesti ärkavat. Ta läks
annaabi.ee 
