naeru, laulmist ja muusikat, rääkimata lõbutsemisest, sest kõik see viitas kergemeelsusele, oli patt ja Saatana kiusatus. Puritaanid käisid tagasihoidlikus mustas riietuses. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng, mille järgi puritaane hakati hüüdma "ümarpeadeks". Puritaanid arvasid üksmeelselt, et kirikus tuleb kaotada piiskopi ametikoht. Mis peaks aga piiskopivõimu asendama või kuidas tuleks kirikut juhtida ilma piiskopita? Selles küsimuses läksid puritaanide arvamused järsult lahku. Kui puritanism oli algselt piirdunud vaid õpetatud teoloogide seisukohavõttudega, siis 1620.-1630. aastatel muutus see rahvahulkade ideoloogiaks. Loodi palju puritaanlikke kogudusi, mis kujunesid ühteaegu kooskäimise kohtadeks, kus vaimulike asjade kõrval arutati ka argielu probleeme. Niisiis täitsid puritaanlikud kogudused sedagi osa, mida järgmisel sajandil etendasid poliitilised organisatsioonid Ameerikas ja
naeru, laulmist ja muusikat, rääkimata lõbutsemisest, sest kõik see viitas kergemeelsusele, oli patt ja Saatana kiusatus. Puritaanid käisid tagasihoidlikus mustas riietuses. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng, mille järgi puritaane hakati hüüdma "ümarpeadeks". Puritaanid arvasid üksmeelselt, et kirikus tuleb kaotada piiskopi ametikoht. Mis peaks aga piiskopivõimu asendama või kuidas tuleks kirikut juhtida ilma piiskopita? Selles küsimuses läksid puritaanide arvamused järsult lahku. Kui puritanism oli algselt piirdunud vaid õpetatud teoloogide seisukohavõttudega, siis 1620.-1630. aastatel muutus see rahvahulkade ideoloogiaks. Loodi palju puritaanlikke kogudusi, mis kujunesid ühteaegu kooskäimise kohtadeks, kus vaimulike asjade kõrval arutati ka argielu probleeme. Niisiis täitsid puritaanlikud kogudused sedagi osa, mida järgmisel sajandil etendasid poliitilised organisatsioonid Ameerikas ja
Meestel ei sobinud kanda eredavärvilisi rõivaid. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng. Teisenenud arusaamad kajastusid ka kirikuelus ja jumalateenistuse korras. Nõuti, et pühakodadest kõrvaldataks kõik, mis meenutab katoliikliku kiriku toredust ja rikkust. Puritanid arvasid üksmeelselt, et kirikus tuleb kaotada piiskopi ametikoht. Kuid küsimuses, millega peaks piiskopivõimu asendama või kuidas tuleks kirikut juhtida ilma piiskopita, läksid puritaanide arvamused järsult lahku. Ühed leidsid, et koguduse eesotsas peaksid seisma koguduse vanemad presbüterid (koguduse poolt määratud auväärsemad liikmed). Siit ka nimetus presbüterlased. Presbüterid omakorda valiksid koguduse vaimulikud, kelle seni oli ametisse määranud piiskop. Teise suuna esindajad arvasid, et kogudused peavad olema sõltumatud, millest tulenes nimetus independendid. Mõlemad voolud tegutsesid esialgu anglikaani kirikust lahku löömata
ellusuhtumisse. Hakati nõudma, et pühakodadest eemaldataks kõik, mis meenutab katoliku kiriku rikkust ja toredust: maalid ja skulptuurid; ° kallid altarid; ° värvilised vitraazid; ° vaimulike luksuslik riietus; ° muusika ja laulmine. Kirik pidi muutuma lihtsaks ja odavaks. Puritaanid arvasid üksmeelselt, et kirikust tuleb kaotada piiskopi ametikoht. Sellega satuti vastuollu kuningavõimuga. Kuid mis peaks piiskopivõimu asendama või kuidas tuleks kirikut juhtida ilma piiskopita, selles küsimuses läksid puritaanide arvamused lahku. Presbüterlased leidsid, et kogudused eesotsas peaksid seisma koguduse vanemad presbüterid. Presbüterid omakorda valiksid koguduse vaimulikud. Independendid arvasid, et kogudused peavad olema sõltumatud. Presbüterlased olid ülekaalus parlamendis. Independentide põhilised toetajad oli ohvitserid. Vastasseis kulmineerus 1648. aastal, kui independendid viisid läbi nn Pride'i puhastuse.
Katoliku kirikupea otsuse kohaselt tuli liivlasi ja lätlasi sundida vabatahtlikult vastuvõetud usust kinni pidama. Nii kuulutaski paavst ristisõja, lubades pattude andekssaamist kõigile, kes Kristuse vastu võtavad ja lähevad "esikkirikut uuesti ellu äratama". Vana piiskop Meinhard suri enne vägede kohale jõudmist. Enne surma kutsus ta kokku kõik Turaida ja Liivimaa vanemad, küsides neilt, kas nad tahavad pärast tema surma ilma piiskopita jääda. Liivlased ei tahtnud. 14. augustil 1196. a. Meinhard suri. Järgmine piiskop Berthold hukkus kohe esimeses lahingus liivlaste käe läbi. Enne lahingut püüdis ta samuti kohalikke heaga ristiusku pöörata. Ta jagas pärast saabumist nii paganatele kui kristlastele kingitusi. Mõne aja pärast hakati talle ette heitma, et Berthold tuli Liivimaale rikkaks saama. Piiskop sõitis salaja Saksamaale paavstilt ja peapiiskopilt abi paluma. Berthold saabus Liivimaale tagasi koos sõjaväega
annaabi.ee 
