lõppemisega. Läänemere valitsejateks saanud Taani ja Rootsi soovimatus jagada Läänemere kaubateid Moskvaga. Poola soov jõuda Läänemerele. Osapooled: Ühelpool sõja alustaja - Moskva suurvürstiriik Vastaspoolel Taani kuningriik ja Rootsi kuningriik, kes soovivad säilitada oma prioriteeti Läänemere kaubateedel ning Poola kuningriik, kes soovib väljapääsu Läänemerel. Kolmas osapool Vana-Liivimaa riigid, Liivi ordu- ja piiskopiriigid, kes soovivad säilitada olemasolevat olukorda. Sõja ajend: 1554 läbi on saamas viimane vaherahu (aastast 1503, lõpeb 1557). Vana-Liivimaa võimud taotlevad vaherahu pikendamist 30 aastaks. Ivan IV peab võimalikuks pikendada vaherahu 15 aastaks tingimusel, et makstaks ära ebamäärane ,,Tartu maks", milleks koguda 3 aasta jooksul (aastaks 1557, vaherahu lõpuks) igalt Tartu piiskopkonna elanikult aasta kohta 1 Riia mark.
seose hansakaubanduse lõppemisega. 3) Läänemere valitsejateks saanud Taani ja Rootsi soovimatus jagada Läänemere kaubateid Moskvaga. 4) Poola soov jõuda Läänemerele. *Sõja osapooled: Moskva suurvürstiriik (alustaja) ja teiselpool Taani kuningriik ja Rootsi kuningriik, kes soovisid säilitada oma prioriteeti Läänemere kaubateedel ning Poola kuningriik, kes soovis väljapääsu Läänemerel. Kolmas osapool – Vana-Liivimaa riigid, Liivi ordu- ja piiskopiriigid, kes soovivisid säilitada olemasolevat olukorda. *Liivi sõja puhkemise ajendiks oli nn Tartu maks, mille tasumatajätmist peetakse tavaliselt Liivi sõja peamiseks ajendiks. *Vana-Liivimaa väikeriigid sõjalist vastupanu 1558 a alguses sisse tunginud Vene – tatari vägedele osutada ei suutnud ning keskenduti ainult linnuste kaitsmisele. Maapiirkondades toimunud tapmisi ja rüüstamist takistada ei suudetud. Kõik välilahingud kaotati.
Henriku Liivimaa kroonika andmeil korraldati Raikkülas iga-aastasi ühisnõupidamisi (parlamendilaadne). 13. saj oli Eesti samuti ühtse riigivõimuta, ordu, piiskoppide, nende vasallide ning linnade lõdvalt seotud konföderatsioon. Ühisküsimusi lahendati konsensuse alusel Liivimaa üldistel maapäevadel, kus talurahva esindajad ei osalenud. Eestlased säilitasid isikliku vabaduse ja relvakandmisõiguse 1507. a-ni. Liivi sõjas (1558-1583) Vana-Liivimaa konföderatsioon purustati, ordu- ja piiskopiriigid kadusid, nende vasallid ühinesid Poola, Rootsi ja Taani ülemvõimu all mõisnike koondisteks rüütelkondadeks. Kohaliku aadli seisuslikel privileegidel põhinevat autonoomset omavalitsussüsteemi hakati nimetama Balti erikorraks, see säilis ka Vene võimu all (alates 1710). Pärast 1917. a Veebruarirevolutsiooni oli Venemaa Ajutine Valitsus sunnitud andma Eestile autonoomia. Võim läks Eestimaa kubermangu Ajutisele Maanõukogule (Maapäevale), mis kuulutas end 28
Henriku Liivimaa kroonika andmeil korraldati Raikkülas iga-aastasi ühisnõupidamisi (parlamendilaadne). 13. saj oli Eesti samuti ühtse riigivõimuta, ordu, piiskoppide, nende vasallide ning linnade lõdvalt seotud konföderatsioon. Ühisküsimusi lahendati konsensuse alusel Liivimaa üldistel maapäevadel, kus talurahva esindajad ei osalenud. Eestlased säilitasid isikliku vabaduse ja relvakandmisõiguse 1507. a-ni. Liivi sõjas (1558-1583) Vana-Liivimaa konföderatsioon purustati, ordu- ja piiskopiriigid kadusid, nende vasallid ühinesid Poola, Rootsi ja Taani ülemvõimu all mõisnike koondisteks rüütelkondadeks. Kohaliku aadli seisuslikel privileegidel põhinevat autonoomset omavalitsussüsteemi hakati nimetama Balti erikorraks, see säilis ka Vene võimu all (alates 1710). Pärast 1917. a Veebruarirevolutsiooni oli Venemaa Ajutine Valitsus sunnitud andma Eestile autonoomia. Võim läks Eestimaa kubermangu Ajutisele Maanõukogule (Maapäevale), mis kuulutas end 28
Riia peapiiskop pöördus paavsti poole kaebustega , ordu vastu. 1312 saabus riiga paavsti eriesindaja Fransiscus., kes koostas raporti, seal olid ülesloetud kõik ordu pahateod. Millele järgnes paavsti otsus Liivimaa ordu pandi tervikuna kirikuvande alla. 1319 see kirikuvanne tühistati , andis 11 500 kuldnat paavstile. Ordu tugevnes eiriti pärast jüriöö mässu 14 saj keskpaigas. Temast sai veelgi suurem riik, omandas Põhja-Eesti Taani kuningalt. Kõik teised väikesed piiskopiriigid oli huvitatud ordu sõjalisest abist ja toetusest. Samas ei olnud see tugevnemine otsustav , tülid jätkusid ja tugevnesid 1377 sai alguse vaenlus kui Rõivastustüliall ja mis kestis üle 100 aasta, See kasvas välja Riia peapiiskopi ja ordu vahelistest suhetest. Riia peapiiskop üritas toonitada oma täielikku sõltumatust Ordust, kauples välja loa paavstilt et Riia ametlik toomkapiitli mantleid mustaks, ordul olid valged. Tehti panud küll naaberriikide abile,
annaabi.ee 
