Need on: 1) Pühakiri, mis sisaldab kõik õndsusvajaliku, 2) apostlik ja Nikaia usutunnistus kristliku usu piisav seletusena, 3) kaks Kristuse enese poolt seatud sakramenti ristimine ja armulaud, ning 4) ajalooline piiskopiamet. Sama konverents soovitas püüelda lähemate suhete sisseseadmise poolde Skandinaavia luterlike kirikutega. Üks peamisi punkte, mis anglikaanide ja luterlaste lähenemisel on raskusi valmistanud, on seotud nn ajaloolise piiskopiameti (historic episcopate) mõistega. Erinevalt saksa reformatsioonist, kus katoliku piiskopid ei tulnud üle usupuhastajate poolele, säilis Inglismaal piiskopiamet ajaloolises järjepidevuses. Reaktsioonina Cromwelli-aegsele puritanismile hakati 17. saj keskpaigas Inglise kirikus piiskopiametit kiriku ühtsuse ja katoolsuse tagajana kõrgelt hindama. 1662. aasta ordinatsioonikord sätestab, et edaspidi kuulub diakoni, preestri või piiskopi ordineerimise õigus üksnes piiskoppidele.
1211. aastal sai temast Lihula ehk Eestimaa piiskop. Piiskop Albert (1165-1229) - Oli Riia piiskop aastast 1199 kuni oma surmani. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja suutis oma valitsusajal alistada enamiku Eestist ja Lätist. Piiskop Alberti tegevuse raskuspunktiks sai ristisõjaks üleskutsumine ja valitsejate toetuse hankimine liivimaa-ettevõttele. Kahekümneseitsmel korral purjetas ta üle Läänemere, et tuua siia ristisõdijaid või minna neid värbama. Piiskopiameti esimesel aastal kutsus ta Ojamaal (Gotland) üles liivlastevastasele ristiretkele ning kohtus Taani kuninga ja Lundi peapiiskopiga. Talvel 1199-1200 värbas Albert ristirüütleid Saksamaal ja kindlustas oma tegevusele Saksa-Rooma kuninga Philippi heakskiidu. Liivimaa ristisõjaga olid seotud Holsteini augustiinlased, Loocumi ja Pforte tsistertslased, Magdeburgi ja Ratzeburgi premonstraatlased. 1200. aasta kevadel saabus Albert koos ristisõdijatega 23 laeval Väinale. Liivlased pidid
annaabi.ee 
