olla piisavalt kinnitust leidnud võimaldab meil eritada ,,paljast arvamust" teadmisest kui hästipõhjendatud uskumusest. Siin ei ole teravat piirjoont teaduse hästipõhjendatud seaduste, teooriate või hüpoteeside ning nõrgalt põhjendatud eelaimduste või ideede vahel. Selgus ja täpsus nõuab, et teaduses kasutatavad mõisted oleksid nii täpselt piiritletud kui võimalik. Teaduse arengu kvalitatiiv-klassifitseerivas staadiumis tähendab see, et tuleb viia miinimumini piirjuhtumite ebamäärasus. Koherentsus või süsteemne struktuur on see, mida T. H. Huxley pidas silmas, kui defineeris teadust kui korrastatud argiteadmisi. Teadus ei ole igasuguse informatsiooni kogum, vaid faktide hästiseostatud süsteem. Teadmiste kõikehõlmavus või ulatus eristab teaduslikku teadmist argiteadmisest vaid astmeliselt. Mitte ainult julgete ja laiahaardeliste hüpoteeside kaudu, vaid peamiselt leidlike seadmete tõttu,
puudub selles osas vastav õigusnorm. Eksisteerib seadusega vääratav eeldus selle kohta, et sellistel juhtudel on tegu kohaliku elu küsimusega. Sellise seisukoha omaksvõtule suunab mh subsidiaarsusprintsiip. - ajalooline meetod avaliku ülesande olemusliku kuuluvuse üle saab teatud määral otsustada ka ajaloolist meetodit kasutades: vaadatakse, milline on ajaloolises plaanis olnud ühe või teise ülesande pädevuskuuluvus. - võrdlev meetod piirjuhtumite korral tuleks vajadusel arvestada ka avaliku võimu eri tasandi institutsioonide pädevuse seotuse ehk asjaomasuse ülekaalu, niivõrd kui pädevuste eristamine ülesannete diferentseerimise järgi on võimatu. Kui asjaomasuse ülekaalu pole võimalik kindlaks teha, võib kahtluse korral eeldada ülesande kohalikkust ja seega KOV üksusele ülesandega tegemise ja ülesande täitmise kompententsi. - süstemaatiline meetod
annaabi.ee 
