vihkamis suhtena. LääneEuroopa materiaalne küllus tekitab minategelases vastikust. Lõpuks mürgitab minategelane Franzi südameravimi abil, mis on mõeldud vaid tilkhaaval võtmiseks, kuigi valab kõik ravimi korraga klaasi. Minategelane ei kahetsenud teise inimese mürgitamist. Ta ainult imestab, et keegi tema vastu huvi ei tunne, et teda kinni ei võeta ega kohtusse viida. Et ta on endiselt eikeegi. Peategelane justkui põgeneb iseenda eest. ,,Piiririiki ei saa olemas olla," sellega väljendus minategelase eitus maa olemasolu kohta, kust ta tegelikult pärit oli. Kuigi raamatu lõpuks jõuab peategelane oma kodumaale ja kodulinna tagasi, mida tõendab ka järgnev tsitaat: "Nüüd ma olen siin linnas tagasi. " Raamatu kohta veel... Raamatus on väga raske aru saada mis on tegelase reaalsus või mis on väljamõeldis. Utoopiline on see koht (riik) kuhu minategelane arvab end kuuluvat. Mitte piiririiki ega Euroopasse
kas tuttavat/sõpra rohkem hinnates või mõistes, miks hästi läbi ei saa. Minu jaoks on hea kirjandus see, mis paneb kaasa mõtlema. Eriti hea näitena võin tuua Emil Tode „Piiririigi“, mille esimesel lugemisel ei saanud ma teose sisust aru ega ka sellest, miks see raamat sõbrannale nii väga meeldis. Minu jaoks ei öelnud see teos nagu midagi. Teiskordsel lugemisel avastasin aga sügavama kihi ning hakkasin „Piiririiki“ samuti hindama. Kõige lihtsam oleks öelda, et kirjanduse otstarve on olla meelelahutuslik, aga kindlasti on kirjandus ka hariv. Kirjandus aitab aega maha võtta ja stressi maandada, mõista paremini ennast ja teisi, avardada oma mõttemaailma. Ma pole otseselt kirjandusteadusest kuulnud, nii et mul pole vähimatki aimu, millega see tegeleb, aga minu praegune ettekujutus sellest erialast on enam-vähem siuke, et see on üks väga põhjalik ja sügavustesse laskuv kirjandustund
Tema kuulsamad teosed on „Hind“, „Printsess“ ja ka mõned luuletuskogud nagu näiteks „Sel Maal“ ja „Mööt“. Mina pole kahjuks tema teisi teoseid lugenud nii, et ei oska võrrelda „Piiririigiga“ Teos räägib ida-eurooplasest, kes on rännanud Läände ning otsib seal endale kohta, kuid ei leia seda. Raamat keskendub rändaja ja Franzi suhetele. Autor seda ei maini, aga peategelane peaks olema pärit Eestist. Peategelena põgenes enda eest justkui - ütles, et piiririiki ei saa olemas olla, justkui poleks tedagi olemas. See oleks nagu väljamõeldis, raske on aru saada mis on reaalsus ja mis mitte. Ta mürgitas lõpus Franzi ära, ilma, et isegi kahetseks seda. Eelnevalt tegi mitmeid pahatahtlikke hoiatusi vms, et tahaks Franzi metroo alla lükata või kuskilt kõrgelt alla lükata. Minu jaoks jäi üsna arusaamatuks miks see peategelane üldse Franzi ära mürgitas. Veel rohkem ei saanud ma aru miks ei võetud peategelaset kinni ega viidud kohtusse
luuletuse "Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ..." eest Aastal 2010 sai ta Tammsaare kirjanduspreemia romaani "Paradiis" eest. Samal aastal pälvis Õnnepalu Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna luulekogu "Kevad ja suvi ja" eest. Eesti lugu: Emil Tode ,,Piiririik" (Jaan Undusk) Jaan Undusk ütleb, et raamat ei müü oma postmodernistliku kirjaviisi tõttu, vaid tänu sellele, et selles on kujutatud väikest ja troostitut Eestimaad, piiririiki. ,,Piiririigi" Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Õnnepalu ja Tammsaare ,,Piiririigist" ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis
kohtusse viida. Et ta on endiselt eikeegi. Mina kui Eesti lugeja arvan aga, et Franz ehk Lääs saigi paraja palga oma arrogantse ja silma- kirjalikult hooldava suhtumise eest Ida- Euroopasse. Eestist räägitakse teoses kui kadunud maast ja siinveedetud ajast kui möödunud või kadunud sajandist: ,,See oli muide nii ammu, möödunud sajandil, kadunud maal"[....] (5). Peategelane otsekui põgeneb iseenda eest. Ta eitab pidevalt selle maa olemasolu, kust ta pärit on: ,,Piiririiki ei saa olemas olla." (181). Kuid vähemalt mulle isiklikult tundub, et raamatu lõpuks jõuab peategelane oma kodumaale ja kodulinna tagasi, mida tõendab ka see tsitaat:"Nüüd ma olen siin linnas tagasi." (184) 22.märtsil 1997 ilmus ,,Piiririigi" saksakeelne tõlge ja seoses sellega tegi Tõnu Õnnepalu Leipzigi raamatumessil ettekande, milles kõneles ,,Piiririigi" käsitlustest välismaal ja sellest, mida ta üldse mõistab sõna "piiririik" all. 27.03
ning tundsin paljuski ära iseennast, eelkõige sellena, kes päris täpselt seda õiget kohta kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt vangis on, sest: "Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema." ,,Piiririiki" on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19.
inimesed tihti võõramad, kui maal või külades. Emil Tode Romaan ,,Piiririik" räägib ida-eurooplasest, kes on rännanud Läände ja otsib seal endale kohta, kuid ei leia. Kuigi autor seda otse välja ei ütle, on peategelane pärit Eestist. Seda saab võrrelda ka Ida-Lääne kui ka armastamis-vihkamis suhtena. Raamatus on väga raske aru saada mis on tegelase reaalsus või mis on väljamõeldis. Utoopiline on see koht (riik) kuhu minategelane arvab end kuuluvat. Mitte piiririiki ega Euroopasse. Kuigi lääneriikides on kõik hea ja tore, ei taha ta sinna kuuluda. Ta meenutab oma alaväärset päritolu ja tunneb, et ei sobi ka sinna tagasi. Peategelane justkui põgeneb iseenda eest. Doris Kareva Doris Kareva esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid 60-ndate aastate lõpus koolialmanahhis ,,Trükitähed". Laiema lugejaskonna ette astus ta värssidega ajakirjas Noorus 1974. Kui Kirjanike Liidu
annaabi.ee 
