esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti. Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, ,,piiririigis" iseenesest ju poliitiline
kirjandusauhinna luulekogu "Kevad ja suvi ja" eest. Eesti lugu: Emil Tode ,,Piiririik" (Jaan Undusk) Jaan Undusk ütleb, et raamat ei müü oma postmodernistliku kirjaviisi tõttu, vaid tänu sellele, et selles on kujutatud väikest ja troostitut Eestimaad, piiririiki. ,,Piiririigi" Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Õnnepalu ja Tammsaare ,,Piiririigist" ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada
mida ta üldse mõistab sõna "piiririik" all. 27.03.97 ilmunud Eesti Ekspressi vahendusel saab teada, millest ta rääkis. Siinkohal katkend sellest: ,,Mu romaani saksakeelne pealkiri on mõnes mõttes isegi täpsemini osutav kui eestikeelne. Eesti keeles on see Piiririik, saksa keeles Piiririigis. Tõesti, Piiririik pole mitte see Läänemere-äärne igavesti käest kätte käinud provints, see Ida-Euroopa võrdkuju, kust romaani minategelane väidab end olevat tulnud. Ta ei jutusta Piiririigist, kust ta tuleb, vaid piiririigist, kus ta on, igal pool ja alati. Olgu mälestustes, unistustes, kuritegudes või valedes; olgu Tallinnas, Bosnia-Hertsegoviinas, Pariisis, Amsterdamis või Strasbourg`is. Aga mitte ainult tema. Piiririigis elab ka Franz, piiririigis elavad kõik, ainult ei taha seda tunnistada. Sest piir ei jookse enam maad mööda, piki jõgesid ja mäeahelikke. Piiri ei tähista enam mitte okastraat, vaid okastraadi puudumine: see, et igaüks ja igal pool saab valida ja on
Kui hakata ühispunkte mõtlema, siis neid leiaks kindlasti. Sauteriga võrreldees on mõlemal tegelased, kes tööl ei viitsi käia, lesivad päevad otsa voodis, mõtlevad riietest jne. Õnnepalu puhul tuleks rõhutada, et seal on olemas ka peenendunud stiilitunnetus. Just selline, mis võtab ümberkirjutava hoiaku. Mingis mõttes oleks nagu uus tekst, mingis mõttes aga teistsuguseks kirjutamine. Selline tekstuaalne veesegamine tuleb välja ka „Piiririigist“. Indrek Hirv -- hakkab kõige äärmuslikumalt maneerlikku klassikalist stiili läbi kirjutama. Maneerlikkus muutub tal sihipäraseks automatismiks. Tal on mingi 10aastaline periood, kus ta kirjutab 5jalalist jambi. Mingid muutused on siiski tulnud, klassikaline traditsooniline taust kõlab ka praegu, kuid on hakanud ka vabavärssi juurde tulema. Eeva Park Kalev Keskküla -- 1998 Vabariigi laulud: 2009 Elu sumedusest.
annaabi.ee 
