Viidi läbi rahvaloendus. Äärelinnu arvestades elas Valgas 7064 eestlast ja 5496 lätlast. Seega oli küsimuse otsustamine raske. 1919. aasta lõpul ja 1920. aasta algul arutasid Eesti ja Läti esindajad korduvalt piiriprobleemi. Moodustati uus piirikomisjon, mille töö jooksis aga ummikusse. Eesti esindajad pidasid küsimuse lahendamiseks vajalikuks rahvahääletust. Läti valitsusele ei olnud Eesti seisukohad vastuvõetavad ja lätlased otsustasid veebruari lõpul piirikomisjoni töö lõpetada. Ähvardati ka sõja alustamisega. 12. märtsil saatis kindral J. Laidoner diviisiülematele telegrammi, milles olid järgmised juhtnöörid: 1. Jääda rahulikuks 2. Meie ei karda sõda, aga meie ei taha sõda 3. Oleme seisukohal, et piiriküsimus tuleb lahendada rahulikul teel 4. Meie ajutine tollipiir on sisseseatud meie rahvusvahelisel piiril ja kohati vaidluse all
Samuti juhatas 1912-14 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusi. 1914-34 oli ta Riigi Kunsttööstuskooli direktor ja aastast 1938 Riigi Kõrgema kunstikooli auprofessor. Aastatel 1934-40 töötas ta haridusministeeriumis kutseoskuse osakonna juhatajana ja aastatel 1936-40 oli ta ka haridusministri abi.Teise maailmasõja ajal põgenes V. Päts Austriasse, sealt Rootsi ning 1951 Kanadasse. Peeter Päts-sündis 1880 ja suri1942. Peeter Päts oli looduskaitse organiseerija, riigiparkide rajaja, piirikomisjoni liige, maamõõtja. Haridustee:Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia vaimulikus seminaris. Riia vaimuliku seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnasiumis.1894-1898 ta õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga. Sellele järgnes aastane teenistu Pihkvas 96.Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga. Karjääriastmed:Riigijuhina
piisavalt kajastatud. Käesolevas uurimistöös on abi olnud Küllo Arjakase raudtee juubeliteosest Eesti Raudtee 1405 ja Mehis Helme põhjalikust raamatust Eesti kitsarööpmelised raudteed 18961996.6 Palju abi oli publitseeritud allikatest, millest olulisimaks osutusid dokumendikogumikud Eesti ja Läti suhted 192019257 ja Eesti sisepoliitika 19211929.8 Täiendavaid materjale on saadud Riigiarhiivist, kust on kasutatud Valga linnavalitsuse, piirikomisjoni, välisministeeriumi, ja piirivalve fonde. Et kajastada kohalike elanike nägemusi ja tundmusi on appi võetud Valve Saretoki kaheköitelise mälestusteraamatu Läbi uduliniku9 mõlemad osad ning hulgaliselt uudisnuppe tollasest kohalikust ajakirjandusest. Kasutusel olnud ,,Rajalane" ja hilisem ,,Lõuna-Eesti" on hõlpsasti kättesaadavad digiteeritud Eesti ajalehtede andmebaasis. 5 Küllo Arjakas. Eesti raudtee 140. Tallinn: AS Eesti Raudtee, 2010. 6 Mehis Helme
Delegatsioone juhtisid vastavalt Jaan Poska Eesti poolt ning esialgu Leonid Krassin, hiljem A. Joffe, Vene poolt. Esialgselt nõudis Venemaa suurt osa Virumaast ja tervet Petserimaad, põhjendades seda endi kindlustamisega võimaliku agressiooniohuga Eesti poolt. J. Poska nõudis seevastu etnograafiliste piiride järgimist. Kokkuleppele jõudmata jätkasid mõlemad pooled läbirääkimisi 22. detsembril, kus nõustuti ühise piirikomisjoni moodustamisega. Ootamatult esitas Joffe nõudmise kümneverstalise neutraaltsooni loomisega mõlemal pool Narva jõge. Vastuseks Eesti keeldumisele jätkas Venemaa sõjategevust. Kuid nähes Punaarmee suutmatust edu saavutada, soovis Joffe jätkata läbirääkimisi. 31.detsembril jõuti vaherahu sõlmimseni, mis nägi ette sõjategevuse lõpetamist vaenupoolte vahel. Lõplik rahuleping kirjutati peale tõsiseid poliitilistel ja majanduslikke läbirääkimisi alla 02. veebruaril 1920. a. .
annaabi.ee 
