võisid tol ajal naisi käskida. Näiteks kui mõisahärra von Kremer pakkus talle korterit linnas ja paremat elu, ei olnud Mari nõus. Ta ei lasknud ennast halvasti kohelda ja teda ei huvitanud tegelikult mõisnik, kes teda endale tahtis. Teda kasutati mingis mõttes ära, tema saatus otsustati tema eest kui Tõnu nõustus mõisahärraga kokkuleppe sõlmima, et von Kremer saab Mari endale ning Tõnu saab rentida piimavabriku. Mari oli Tõnu peale väga vihane ja üldse meestes väga pettunud. Iseloomu poolest oli Mari siiski hea, ta oli kaastundlik, elava fantaasiaga, hoolitsev ning tundis igatsust parema elu järele. Ta oskas kõiki talutöid aga tema unistused olid siiski seotud linnaga, kuid saamahimu temast võitu ei saanud. Lastele rääkis Mari sageli väljamõeldud lugusid linnast ja lapsed armastasid teda väga, nad nutsid alati kui Mari ära läks ja küsisid isalt, millal Mari juba tagasi tuleb
1974. a valmis haigla (praegu hoolekande- ja tervisekeskus), 1976. a uus keskkoolihoone (gümnaasium), 1990. a Väike-Maarja kolhoosi keskusehoone, kus praegu asub õppekeskus. Kiltsi hakkas arenema koos Tapa-Tartu raudteeliini ehitamisega (avati 1877. a). Esialgu oli vaid jaamahoone, millele aasta-aastalt lisandus teisi vajalikke raudtee- ehitisi. Suur tähsus aleviku arengule oli Väike-Maarjasse viiva kivitee ehitamisel juba Esimese maailmasõja ajal ning postkontori, lihakarni, piimavabriku jne avamisel. Kiltsi muutus ümbruskonna rahva jaoks kaubanduslikuks ja tööstuslikuks keskuseks. Sama kiire oli ka vaimse elu areng. 20. sajandi lõpuaastakümnenditel vähenes raudtee olulisus ümbruskonna majandusele. Simuna sai oma nime kiriku järgi, mida kutsuti Katkuküla Püha Siimoni kirikuks. Koos Tallinna Toomkirikuga kuulub Simuna kirik Eesti vanimate hulka. Katkuküla oli 1219. aastal Taani valduste lõunapiiriks. Läti Henriku Kroonika järgi tekkis siin Riia
annaabi.ee 
