Tõde ja Õigus II Terve tekst
Oli õhtuid, kus tuldi kaugematest tubadest, isegi ülalt Siberist alla tuppa janditama, kui
Slopasevil ja Voitinskil kestis lõbus oleng hilja ööni. Suures toas kustutatakse tuli ja poisid
poevad magama. Aga pimedas hiilib keegi Slopasevi toa ukse juurde ja koputab.
,,Sisse!" möirgab Slopasev.
Aga sisse ei astu keegi, ainult koputatakse natukese aja pärast uuesti.
,,Sisse, ütlen ma!" karjub Slopasev.
Aga ei ilmu keegi.
,,Uks on ehk lukus, Aleksander Matvejits," krägiseb Voitinski piiksuvalt.
,,Katsuge järele," käsutab Slopasev.
Voitinski ajabki enda suure vaevaga peaaegu tugede najal üles ja läheneb uksele. Aga seks
ajaks, kus ta jõuab selle avada, on koputaja ammugi vaiba all.
,,Pole kedagi," ütleb Voitinski ja matsutab kahtlevalt suud. ,,Tuba on pime, kõik magavad."
,,Aga koputati ju," vaidleb Slopasev vastu. ,,Te ju ise kuulsite."
,,Nagu oleksin kuulnud küll," kögiseb Voitinski. ,,Jumala eest oleksin nagu kuulnud."
annaabi.ee 
