Tśingis-khaan
Khaan oli rahul targa aususega ja lubas täita kõik tema soovid. Tark soovis, et khaan lõpetaks
sõja ja maailmas võiks taas valitseda rahu. Sellega polnud khaaan nõus, sest khaan arvas, et
alles siis kui khaan tapab kõik oma vaenlased saabub rahu. Targal lubati siiski lahkuda ja
minna oma teed.
Tingis-khaan oli vana ja muutus igapäevaga aina haigemaks, ta lamas oma vildil ega suutnud
end liigutada. Ta kuulas kuidas igal hingetõmbel nagu piiksuks hiir, kuid see ei olnud hiir vaid
tema tõbi. Khaanile tuli meelde kuidas ta tahtis vallutada kuni Viimse mereni, kuid juba
Indias ei suutnud ta väljakannatada sealset kuumust, siis ta sonis veel. Uuest ärgates küsis ta
oma nõunikult, et mis head, mis halba khaan oma elujooksul on teinud.
Elü-Tu-Tsai jäi mõttesse, tal mõõdusid silme eest mitmed pildid. Ta nägi Aasia
helesiniseid tasandikke ning mägesid, mida lõikasid läbi verest ning pisaratest sogaseks
muutunud jõed
annaabi.ee 
