PIIBEL KUI KIRJANDUSTEOS Piibel on ka esimene trükitud raamat maailmas (Gutenbergi piibel 1452 1455). Eesti keelde tõlgiti piibel tervikuna 1739. aastal põhjaeestikeelsena, mis pani aluse põhjaeesti keele kujunemisele eesti kirjakeeleks. Piibli tõlkis Jüri pastor Anton Thor Helle, kes oskas nii heebrea, kreeka kui eesti keelt. Seoses kirjaoskuse ja ristiusu levikuga on piibel muutunud järjest populaarsemaks. Tõlgete arvult teistesse keeltesse on piibliraamat maailmas esikohal. 19. saj alguses oli piibel tõlgitud 70 keelde; 19. saj jooksul ilmusid piiblitõlked juba 400 keeles. 1986. aasta lõpuks oli piiblit välja antud 1848 keeles. Ainult 2-3% maakera elanikkonnast ei ole veel emakeelseid piiblitekste. Piibli osi salvestatakse ka heliplaatidele ja kassettidele, abiks eelkõige kirjaoskamatutele ja pimedatele inimestele. Peale selle on piiblit välja antud 84 keeles pimedatele määratud kirjas.
rammumehed, naiivsed noorpreilid, uudishimulikud lapsed kõik need on leidnud koha ka tänapäeva modernses ühiskonnas. Peategelane Andres on väga vastuoluline tegelane, kelles aastatega toimub areng. Kord lootusrikkast ning õnnelikust Vargamäele tulnud mehest jätab võitlus maaga omad jäljed, tehes ta kalgiks ning puiseks. Üks aspekt, mis tema juures siiski nö puutumata jääb, on tema ja ta õigus, mida ta nii kibedasti taga ajab. Tema õiguseallikaks on piibliraamat, mis on talle kõige olulisem, kohati isegi olulisem kui oma pere. Tundub, et ka naabri koeraga toimunud nii meeletu ja karistav käitumine on mitte koduse söömaaja ning Mari pingutuste rikkumise, vaid just tema püha raamatu mäherdamise pärast. Piibli lugemisega suurendas Andres enda õigust, ta tundis end teades pühakirja võimukamana ning kõik tema ümber kaotasid oma õiguse, nemad pidid teda kartma ja armastama, kuid Andresel