pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud
Jõe ääres jäi ema Teiste-Leidaga juttu ajama, minategelasel kästi kodu poole minna. Ta läks väga aeglaselt ning mõtles hauast, millest naised rääkima jäid. See oli tapetud parteilase haud, kes oli surnud haarangus, mille järgi isegi aega arvestati. Mees maeti kuusikusse, isegi risti ei lubatud hauale panna. Minategelane läks ühe talu sirelilehtlasse, kuhu ta oli peitnud pildiraamatu. Ta vaatas pilte ja ootas, kuni ema taluni jõuab. Siis läksid nad koju. Ema hakkas pihlakatest moosi keetma, vanaema keetis suppi. Minategelane vaatas üle kõik asjad, mis kuulusid neile- lauad, kapid, surnud tädi peegel ning riided ja raamatud. Tulevikuasjad- apelsinimahl, nõudepesumasinad, külmutuskapid jne, olid neist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, ettekujutamatud. Ema kõrvetas moosi põhja. Minategelane süüdistas teda kõiges, ka enda olemasolus. Minategelase onu oli lihunik, talle kuulusid saed, noad ja muud riistad, mis minategelast vigastada püüdsid
puu, sest pihlaka kahjurid ühtivad õunapuu omadega. See viimane on seetõttu, et pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult ka paljudele lindudele on nad sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga neile palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba kaua aega. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, peavalu ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlu, veine, likööre. LAANIK Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid puid imetlenud, see on kindlasti
puudel aga tõepoolest sarnase välimusega. (Läänelaid 2000: 05.05.09) Kolme eelmainitud pihlakat on ka siinse töö puhul lähemalt käsitletud. Pihlaka perekonda kuulub tegelikult 85 liiki. Euraasias kasvab nii sulgjate liitlehtede kui ka tervete ja hõlmiste lihtlehtedega liike. Põhja-Ameerikas kasvavad seevastu looduslikult üksnes liitlehtedega pihlakad. Näiteks tervete lihtlehtedega pihlakaliike kasvab looduslikult nii Euroopas, Himaalajas kui ka Jaapanis. Sulgjate lehtedega pihlakatest on meie jaoks kõige tuntum eelpool mainitud harilik pihlakas. Levinud on ka huvitavate pool-liht ja pool-liitlehtedega puud, millede puhul lehtede alaosa koosneb sulglehekestest, keskosa on hõlmine ja lehetipp vaid saagjaservine. (ibid.) 1.1 Harilik pihlakas Hariliku pihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus aucuparia. Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli
maal sõjas, tema ema käis jälgimas, et kell majas ikka käiks, muidu saab poeg hukka, majja sisse naine tegelikult ei tohtinud minna, sest see oli ära võetud ja uksed kinni pandud, kuid tal oli võti, millega sisse hiilis salaja - tütar leidis raamatu ,,Hitler laste sõber" ja uuris seda, kui Augusti ema lahkus - ema jõudis tütrele järgi, mindi koos koju, nähti vanaema askeldamas, ema asus pihlakatest moosi tegema, suhkrut oli tol ajal vähe ja raske saada - moos kõrbes põhja, ema ja ka teised olid kurjad ja pettunud, sest 4kg suhkrut oli raisus, teises toas söödi koos suppi - vanaisa oli surnud, vanaema istutas hauale kevadel maikellukesi ja sõnajalgu - tüdruk kartis õhtuti oma nukku Manni, kes oli väga vana ja kulunud - ema pesi tütre jalad ja ta puges voodisse magama - perel oli kana Heroodes, kes oli kuri, aga kellelt saadi mune
pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud
sand (with thickness more than 1,2 meters). Tüüpiline pohla kasvukohatüüpi võib leida tüüpilisel leedemullal paksul liivakihil (tüsedus rohkem kui 1,2 meetrit). The stands are of average productivity, the quality classes from II to III. The undergrowth is either absent or consists of sparse junipers and rowan trees. Puistud on keskmise tootlikkusega, boniteediklass on II...III. Alusmets puudub või koosneb hõredatest kadakatest ja pihlakatest. The ground vegetation includes only a few species. Dwart shrubs dominate: cowberry, bilberry, heather. Alustaimestik sisaldab ainult mõningaid liike. Puhmadest domineerib: pohl, mustikas, kanarbik. Common cow-wheat and May lily are the most frequent herbs. The moss layer is steady. Palu-härghein ja leseleht on sagedamini esinevad rohttaimed. Samblarinne on lausaline. The wood sorrel-cowberry subtype is mostly found on weakly podzolized podzols
pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud
annaabi.ee 
