lauluparkide liikmed, aga ka käsitöö või seto traditsioonilise köögiga tegelejad, seto kultuurist huvitatud inimesed. Peamiselt näeme seto rõivaid kultuuriüritustel ja suurematel seto kultuuriga seonduvatel rahvakogunemistel Setomaal. Seto rõivastusel on läbi aegade olnud kindel reeglistik: rõivakomplekt näitab selgelt ära kandja vanuse, majandusliku ja sotsiaalse positsiooni ning jutustab tema eluviisist. Neiu rõivad: hamõh (särk), kitasnik (pihikseelik) või sukman (pihikseelik), rüüd (kitasniku eelkäija, pikkade irdvarrukatega pihikseelik), vüü, põll, kapuda’ (sukad), pastlad või saapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielus naine kannab peas linikut koos peavööga, millele õues seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealmiseks rõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh,
TALLINN INDUSTRIAL EDUCATION CENTRE BASIC GARMENTS AND THEIR STYLES Dictionary Jelizaveta Kuznetsova 205 MRA TALLINN 2014 Contents: 2 Woman’s dresses Drop waist dress Sundress Sheath dress Kleit madala pihuga Pihikseelik Liibuv kleit Coat dress Polo dress Trapeze dress Mantel-kleit Polo kleit Trapets-kleit 3 Woman’s skirts Gather skirt Straight skirt Gored skirt Kroogitud seelik Sirge seelik Alt-laienenud seelik Sarong Ruffed skirt Yoke skirt Sarong seelik Volangidega seelik Lisatud vööga seelik Woman’s trousers 4
Vene rahvariided Vene rahvariiete keskseks elemendiks on sarafan ehk pikk vene pihikseelik. See on unikaalne ja väga kaval riideese, kuna sobib selga igasuguse kehakujuga naisterahvale. Näiteks ei õmmeldud pulmariideid igale neiule eraldi, kuna see oli küllaltki kulukas. Pulmariided anti edasi põlvest põlve ja need sobisid nii pikale kui ka lühikesele, peenikesele või korpulentsemale pikkust sai kergesti reguleerida õlapaelte abil ja lõige varjas kõik keha ebatäiused. Vene rahvariided on ajalooliselt pärit Bütsantsist, kust on pärit ka esimesed
Sel ajal käidi koolis ka laupäeviti (vähemalt 70-ndatel). Koolikorraldus oli tänapäevasega väga sarnane, aga üht teist oli ka erinev. Üks erinevus oli see, et põhikool kestis kaheksa aastat praeguse üheksa asemel ja keskkool lõpetati seega ka kaheteistkümne aasta asemel üheteistkümnega. Üks õppeaasta lisandus kuskil 80-ndate aastate keskel, siis läksid lapsed vahepeal kooli juba 6-aastaselt. Koolis pidi käima koolivormiga: esimeseks koolivormiks algklassides oli tumesinise pihikseelik ja helesinine pluus, hiljem oli punase musta ruuduline seelik. Tavalisi riideid ei tohtinud koolis kanda. Mõnes mõttes oli koolivorm hea. Seetõttu polnud sellist asja, et lapsed norisid teisi nende riietuse ja rahakoti suuruse pärast. Klassid olid siis suured, umbes 30 õpilast klassis, vahel rohkemgi. Lapsi oli üldse rohkem. Eks õpilasi oli ka siis igasuguseid, aga koolivägivald ei olnud sel ajal eriline probleem. Kiusamist ja norimist oli vähem kui tänapäeval.
Nad jäid ahju äärde seisma ning nendeks lasteks olid minu vanaema ja klassi kõige targem poiss, kes oli matemaatik. Direktor vaatas lastele, kes olid sokki puutunud, otsa ja muigas. Siis helises kell ja asi oli lõpetatud. Ei noomimist, riidlemist ega midagi. Vanaema lõpetas Käina koolis kaheksanda klassi ning läks edasi Kärdla Keskkooli üheksandasse klassi. (aastal 1963) Siis oli koolivorm selline: sinisetriibuline pluus, pikkade käistega, tumesinine pihikseelik. Vahetusjalatsid olid kohustuslikud. Nendega ei tohtinud õues joosta, ainult siis, kui oli kevad ja sügis, ning kuivad ilmad. Korrapidajad kontrollisid seda, ega vahetusjalanõudega õues ei joosta. Kord oli üsna range ning seda rikuti väga harva. Väga harva sai keegi õpetajalt noomida või märkuse. Keskkoolis lõikasid tüdrukud juba juukseid, lokke ei tehtud. Mitte mingisuguseid ehteid ei kantud, väljaarvatud patsipaelad, mis pidid olema korralikult triigitud. Keskkoolis kandsid
Tüdrukutele oli ette nähtud pruun volangidega koolipõll ja valge pidupõll. Koolipluus oli valge-sinisekirju peenetriibuline. Kohustuslik oli kaelarätt. Koolikleit oli musta või sinist värvi. Poisid kandsid koolis ülikondi. 1960-ndad Kuuekümnendatel aastatel koosnes koolivorm rohekassinisest koolipluusist ja tüdrukutel sinisest pihikseelikust, mis käis keskelt vööga kinni. Mõjutustena kuuekümnendate aastate minimoele ka pihikseelik üle põlve ulatuv. Poisid kandsid viigipükse ja pintsakut. Piduliku vormi juurde kuulus kaelarätt ja valge pluus.Tüdrukute pidupluusil olid ümarad volangidega kraed. Suuremad tüdrukud võisid koolivormina kanda ka sinist seelikut ja musti eest lukuga ja alt laienevate säärtega viigipükse ja vööga sinist vesti. Koolikottideks olid mapid ja portfellid. -5- 1970 -ndad 1979. aasta jaanuarist hakkas kehtima uus koolivorm
naine, tuntud või mitte, ukrainlane või Alaskalt. Ning loomulikult selgus üsna ruttu, et mul oli jäänud täiesti vale mulje autorist, tegelastest, situatsioonidest, süzeest. Kui nüüd päris aus olla, lugesin raamatu läbi inglise keeles just selle kaane pärast. Piinlik küll tõsisena näida üritava kirjandusinimesena seda tunnistada, aga pakend loeb. Ta LOEB. Raamatu kaanel on vanaaegne noor kaunis perenaine talus tanu peas, valge pluus, tume pihikseelik, seob parajasti põlle paelu ette lipsu. Laual ta ees on hele taigen ning õunad (tunned juba sooja õunakoogi lõhna... kaneeli selles). Ta vaatab raamatust välja nagu oleks ta just mingit häält kuulnud (me ei näe ta silmi). Sisupaber on pehme ja kolletunud ja kerge, pisut erineva laiusega lehekülgedega just nagu vanasti köidetud, kui polnud mingit masinat, mis vormi järgi raamatu ideaalselt uniformseks hammustas. Eestikeelse versiooni
säiluvuse tõttu on enamasti lagunenud. Teatud määral on neid leitud liivlaste matustest. Suuremate ja pikemate spiraalidega kaunistati rõivaste nurki, samuti naiste peakatteid. Viimaseid on leitud eriti Saaremaa 12. sajandi lõpu laibamatustest. Kumna hõbeaarded Naiste rõivastus Niipalju, kui on teada, kuulusid Eesti 12.13. sajandi naise rõivastuskompleksi särk, vaipseelik, umbkuub või pihikseelik, peakate (pealinik või rätik), jalamähised, sõba ja põll. Rõivad vöötati nahast või kõlapaelast vöödega. Riietus oli paikkonniti erinev ning ka ühes kohas ei kandnud kõik naised täpselt ühtmoodi rõivaid. Alussärkidest pole midagi teada, kuid ilmselt olid need sageli valmistatud linasest kangast. Suvel soojade ilmadega ning igapäevatööd tehes kantigi ainult särki, talvel külmaga võis aga umbkuue all olla mitu villast särki pealistikku. Lõua alt kinnitati
,,pommiti", noriti, mõnitati, peideti asju. Kannatasin ise norimise all ja sai ka teisi noritud. - Ei mäleta, et oleks olnud. Niisama nügimisi oli küll. - Esines ikka: togimist, jala taha panemist, mõnitamist, kuid mitte eriti palju. Tundub, et oli seda vähem, kui praegu, samas võib ka olla, et praegu räägitakse sellest rohkem. Kas koolivorm oli/ on kohustuslik? Kui oli / on, siis kirjeldage seda! - Oli kohustuslik. Sain kanda kolme erinevat koolivormi. Algklassides oli sinine pihikseelik, põhikoolis teksaseelik, keskkoolis volditud ruuduline seelik. - Minu kooliajal oli kohustuslik, alles keskkoolis muutus mõnevõrra vabamaks. Olen kogenud kahte koolivormi reformimist. Üks oli topilisele teksariidele (halvakvaliteediline ja kole) üleminek ja teine ruuduliste seelikute ja siniste pintsakute- pükste aeg. Viimased tundusid moodsamad, vähemalt algul. 20 - Kohustuslik. Kõige kohustuslikum oli pioneeri kaelarätt või komsomoli märk
Foto 10. Võru I. Põhikool. 1 klassi õpilased ja õpetaja Mall Vilu 1976/77 õppeaastal. Valev Lebreht teises reas vasakult viies. Pildistatud kooli kõrval. Fotograaf teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust. Esimeses klassis õppis 33 õpilast. Poisse oli 18 ja tüdrukuid oli 14. Kõigil õpilastel oli koolivorm kohustuslik. Algklassides oli pidulikuks koolivormiks poistel valge särk ja must pintsak või vest peal, viigipüksid jalas. Tüdrukutel olid ka valge pluus ja pihikseelik. Tüdrukud kandsid põlvikuid. Õppimine oli tal esimesed kolm klassi hea, aga järgmistes klassides kippusid kolmed sisse ronima. Käitumine oli tal ikkagi eeskujulik. Nüüd ta oli juba lõpetanud algkooli ja läks üle põhikooli. Põhikoolist on tal hea seik meeles. Üks kindel aine, mis oli tal terve põhikooli vältel olnud viis oli muusika. Muusikaõpetaja oli vanema venna Sulevi väga hea sõber. Nad pidid muusika tunnis kogu aeg laule pähe õppima
Põhjapõdrakasvatajate riietuses säilis siiski pealiskasukas ja aluskasukas. 19. sajandil toimunud komide ja neenetsite sisserändega hakkasid levima külgeõmmeldud kinnaste ja kapuutsiga vöötatud pealiskasukas, mis kaetakse pealetõmmatava puuvillriidest särgiga, ning värviliste kangaribadega kaunistatud kõrged karvasaapad. Naiste riietuses asendas varasema põhjasaami naiste rõivastele sarnaneva kalevist kleidi tõenäoliselt karjalastelt üle võetud pihikseelik (sarafan), mille all käis valge pikkade käistega pluus. 20. sajandi algusest peale oli kasutusel väikesemustrilisest puuvillriidest pikkade käistega pluus ja seelik ning põll. Tänapäevane naiste rahvarõivas on kujunenud eelistavalt heledaks ja ühevärviliseks. Traditsioonilise lõikega pluusid ja seelikud on enamasti roosades, rohelistes, kollastes ja helesinistes toonides siidist. On tehtud katseid taastada varasemaid kalevist meestejakke ja
annaabi.ee 
