Referatiivne uurimustöö läänemere kohta
eelistavad nad elada ja kasvada vähesoolastes ja madalates meredes, mitte rokem kui
üks meeter. Nad näevad merepõhjas välja nagu peopesasuurused erkrohelised
habemetuustid. Merepõhjas kasvanud liigid on niitjalt hargnenud, põõsalaadsed,
toru- või plaadikujulised.
Antoomilises ehituses on rohevetikatel sarnaseid jooni kõrgemate taimedega.
Rohevetikate rakuseinad koosnevad põhiliselt tselluloosist, selle kõrval esineb ka
pektiini. Assimilatsiooniproduktiks on tärklis. Pigmentiteks on peamiselt klorofüll,
karotiinid ja ksantofüll, mis paiknevad kloroplastides.
Sigimine võib olla nii vegetiivne, suguline kui ka sugutu. Esimene toimub vetika keha
osadeks jagunemise või spetsiaalsete vegatiivsete rakkude moodustamise teel. Sugutu
sigimise puhul tekivad viburitega varustatud zoopoorid e. rändeosed. Üksikutel
liikidel on eosed liikumatud, viburiteta. Suguline sigimine toimub sugurakkude abil.
annaabi.ee 
