etendama suurt osa meie elamiskultuuri tõstmisel. Nii peab ka eesti "Moealbum" saama suure kunstilis-kultuurilise väärtusega albumiks, mille eesmärgiks pole mitte ainult aidata lugejal valida sobivat kleidimoodi, vaid tõsta ka tema elamis- ja riietumiskultuuri," esitas oma visiooni "Moealbumi" tulevikust Razumovskaja. "Sirbis ja Vasaras" ilmunud artiklis "Rõivastuskultuuri suunamiseks ja arendamiseks" uurib L. Madisson "Moealbumi" 3. numbrit. Ta läheneb ajakirjale igasuguse pieteedita, olles tunduvalt kriitilisem kui Razumovskaja. Ta märgib küll ära, et: "Nende (tänapäeva) nõuete seisukohalt näitab hiljuti ilmunud "Moealbum" nr. 3 põhiliselt õiget suunda meie moeloojate töös", kuid leiab ka hulgaliselt nii "kunstilisi" kui "ideoloogilisi" eksitusi, kusjuures mõlemat liiki vead sulavad enamasti märkamatult kokku. Artikli autor läheneb esitatud moodidele ühekaupa, kas kiites nad heaks või laites maha: "Paljude kaunite ja otstarbekate rõivamoodide kõrval on
kui teadmised on edasi antud ja edasi arendatud. Ausust, sõnapidamist, õiglust, heatahtlikkust, abivalmidust, eneseväärikust pole meile sünnipäraselt kaasa antud; meie sisemisteks väärtusteks võivad nad saada vaid läbi kasvatuse ja õpetuse. Seda Aristoteleselt pärit teadmist on kõik ajastud aktsepteerinud. Aukartus ja aated Laps ei saa kasvada inimeseks, kui tal ei ole pieteeditunnet, kui ta ei pea midagi ega kedagi kõrgemaks kui tema ise. Peeter Põld (1993) õpetab: Pieteedita ei ole ühiskonda: ta on üks sügavamatest kasvatuse ja kultuuri alustest. Kus tema puudub, tekivad vastandid - jultumus, häbematus, täielik vastuvõtmatus kõlbelistele mõjutustele. Pieteeti äratada suudab ainult see, kes seda ise tunneb. Kes ei pea mingit asja kõrgeks, kellele ei ole miski püha, kes teeb kõik pilke- ja oma vaimuteravuse katseobjektiks, see ei kasvata lugupidamist, see kaotab selle ka ise.
annaabi.ee 
