Ja seda sama võib arvata ka mistahes muude aistingute puhul. Kõik see mis on meile loomu poolest antud on tõenduseks Jumala vägevusest ja hüvelisusest. Kõike seda mis puutub keha heaolusse tunnetavad meeled palju sagedamini tõde, kui valet. Seega ei pea ma enam kartma, et see mida meeled mulle iga päev esitavad on vale. Ja, kui keegi ilmuks minu ette ja siis äkitselt kaoks ilma, et ma näeks kust ta tuli, siis peaksin teda pigem tondiks või aju loodud pettepildiks. Teisel juhul oleks tegemist unenäoga, sest ärkvel olles ma teaks selgelt mida näen ja tunnen. Asjatoimetuste paratamatus ei anna meile aega alati hoolikaks kontrolliks ja inimese elu allub üksikasjades eksitusele, tuleb omaks võtta, et meie loomus on nõrk. Kokkuvõte Descartes alustas oma meditatsiooni kahtlemisest kõige üle, mis on. Et mitte miskit polegi ja kõik on kellegi poolt meile selliseks loodud. Meid pidevalt ja sihikindlalt eksitades. Ta mõtles
Eetika on oma olemuselt maailmajaatav. Ta tahab headuse nimel tegutseda ja toimida. Sellest järeldub, et maailmajaatus avaldab eetika arengule soodsat mõju, kuna maailmaeitus muudab eetika olemasolu vaevaliseks. Esimesel juhul võib eetika esineda sellisena, nagu ta tegelikult on,teisel juhul ta kaotab oma loomulikkuse. Üksnes maailmajaatusega seotud eetika saab olla loomulik ja täielik. eetika püüdlus on parandada elu. Kristlus ei pea maailma, milles me elame, pettepildiks. Ta näeb temas ebatäiuslikku maailma, milles me elame, pettepildiks. Ta näeb temas ebatäiuslikku maailma, mis on määratud täiuslikkuseni jõudma, kui jumalariik kätte tuleb. Jeesuse eetika lubab aktiivselt teotleda kõike, mida ta heaks ja õigeks peab. Jeesuse eetika nõuab piiritut tegutsemist headuse nimel. Esimesed kristlased, nende seas Paulus, ootasid, et jumalariik astub peagi loomuliku maailma asemele. Nende lootus ei täitunud. Nii antiik- kui keskajal pidid kristlased
Eeskätt peamine kahtlus une põhjal, mida ma ei suutnud ärkvelolekust eristada; sest nüüd ma täheldan, et erinevus nende vahel on väga suur unenäod pole kunagi kogu muu elutegevusega mälu kaudu nii seotud nagu see, mis sünnib ärkvel olles. Sest tõesti, kui keegi ilmuks äkitselt minu ette ärkvel olles ja kaoks siis kohe, nagu see sünnib unes, ja just nii, et ma ei näeks, kust ta tuleb ja kuhu läheb, siis peaksin teda õigusega pigem tondiks või mu aju loodud pettepildiks 28kui tõeliseks inimeseks. Kui aga juhtuvad asjad, mille puhul ma selgelt märkan, kustkohast, kus ja millal nad tulevad, ja kui ma seostan nende tajumise püsivalt kogu ülejäänud eluga, siis tean täiesti kindlalt, et need juhtusid ilmsi ja mitte unes. Ja ma ei pea vähimalgi määral nende tõelisuses kahtlema, kui ma nende uurimiseks olen kokku võtnud kõik meeled, mälu ja mõistuse ning nood teatavad mulle, [1664] et ühtki nendevahelist vasturääkivust ei ole
annaabi.ee 
