Üks neist on tegelikkuse ja teine näiva tegelikkuse ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud ja hävivad. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Platon on toonud võrdluse koopa võrdpildiga. Seal on inimesed seljaga koopa avause poole ja müüri taga on valguse allikas. See loob inimestest varje koopaseintele ning võime väita, et tajume muutuvas maailmas ainult tegelike pettekujutisi. Tõelisus peitub tema jaoks aga väljaspool koobast, mis on meile pimestav ja me ei suuda seda näha, kui meid selleks ei treenita. Väljaspool koobast asuvad tõelised asjad on samastavad ideedega. Ideed on tabatavad mõtlemise abil, aga me ei saa neid ise tekitada. Ideed on aluseks nähtavatele asjadele, need kopeerivad asju nii palju kui võimalik. Aristoteles vastupidiselt ei pidanud õigeks Platoni ideeõpetust. Tema meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega tajutavat
tegelik, tõeline, tekitatu, hävimatu, muutumatu, igavene, ajatu ja lihtne täiuslik. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda võrdleb Platon koopapildi abil. Inimesed on nagu koobas ning oleme aheldatud koopasse näoga avause poole. Ning meil on võimalik näha ainult varje mis on koopaseinale tekkinud seljatagant ulatuvast valgusest koopast väljaspool. Kuna esemeid me ei näe ning näeme ainult varje siis võime arvata et tajume tegelikus maailmas tegelike asjade vaid pettekujutisi. Ning sellest järeldame, et koopas väljas asuvad tõelised asjad e. ülim tõelisus asub koopas väljaspool. Minu arvates on Platoni ideeõpetus väga loogiline ja arusaadav ning ise olen samal arvamusel. Varjud on näivad ja tegelikud asjad on käega katustavad e. olevuse maailmast. Samuti olen ma nõus sellega, et inimese hing on surematu. Minu arvates, kui inimene sureb siis sureb ainult tema keha, hing elab edasi ja rändab ringi. Miks
• See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kogu teamises. • Platon ei eita meelelise maailma olemasolu; näilisuski on ju midagi rohkemat kui puhas mitteolemine. Kuid see tõsiolev ja kõige aluses olev tuum, mis teeb võimalikuks teadmise ja tarkuse, kuulub ainult ülemeelesitele ideedele. 4. KOOPA ALLEGOORIA • Selgitab ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda • Inimesed tajuvad muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi, seejuures arvates, nagu nähakse tõelisi asju. • Ülim tõesus asub aga väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on koopas viibijatele pimestav, ja võimatu näga, kui neid spetsiaalselt ei treenita. • Koopast väljaspool asuvad asjad samastavad ideedega. • Koopas nähakse ainult ideede varje, asju. • Tegemist on koopas olevatele tõeline • Koobas oma varjudega ongi meelelise maailma sümbol. See, mis on väljaspool koobast,
Tegelikult asuvad need ideed hoopis mujal. Inimesed on aheldatud näoga koopaseina poole, selg koopa avause poole, millest lahutab neid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab seinale varje asjadest, mida kantakse mööda nende selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjaid ei näe. Seega näevad inimesed vaid nende esemete varje. Nii võibki väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi ning elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Koopast väljaspool asuvad tõelised asja don samastatavad ideedega, mille haaramiseks on meie tavalised kogemuse hankimise viisid aga liiga piiratud ja puudulikud. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuna ideede maailm on igavene ja täiuslik ning meeltega tajutav maailm vastupidiselt ebatäiuslik ning kaduv, ei saa kõik tuleneda ideedest
müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas viibijatele pimestav, me ei suuda seda näha, kui meid selleks spetsiaalselt ei treenita. Koopast väljaspool asuvad tõelised asjad on samastatavad ideedega. Ideede haaramiseks on meie tavalised kogemuse hankimise viisid liiga puudulikud ja piiratud.
valgustandev ava okulus. Rooma skulptuur on realistlik. Kreeka ideaalitaotlus on asendunud isikupära rõhutamisega, kuigi kreeklasi jäljendatakse palju. Maalikunstist annavad aimu Pompejist ja teistest Vesuuvi tuha alt välja kaevatud linnadest leitud hoonete seinamaalid ja mosaiigid põrandatel. Maalidel on olustikke, mütoloogiat, maastikke ja natüürmorte, loomi, linde jne. Oluline on, et maaliti ruumiliselt ja varjudega. Maaliti pettekujutisi, uksi ja aknaid ja vaateid aknast jms. Rooma riik nõrgeneb võimu jagamisega ja kultuur hääbub. Varakristlik kunst Rooma riigis levinud ristiusu levitajad olid taga kiusatud. Nad tegutsesid salaja maa-alustes käikudes ja koobastes katakombides, mille laed ja seinad olid kaetud sümbolite abil maalitud piibliainestikuga. Kristlaste vankumatus muutis ristiusu üha enam levinumaks kuni aastal 313 kuulutas keiser Constantinus selle lubatuks. Surnuid maeti katakombide seintesse uuristatud
annaabi.ee 
