motivatsioon neid aidata. Lõpuks lahkusid tsehhid Vladivostokist alles 1920. aastal. Septembris 1918 kohtusid bolsevikevastased valitsused Ufaas ja otsustasid moodustada üüe Ajutise Valitsuse, mis hakkas resideeruma Omskis. Mõni nädal hiljem haaras Siberis aga tegeliku võimu admiral Koltsak, kes kuulutas end diktaatoriks. Lõuna-Venemaal oli peale Aleksejevi surma saanud ülemjuhatajaks Denikin. Ukrainas tegutses Mahno, samuti oli seal palju väiksemaid jõuke. Rahvuslased Simon Petljura (1879-1926) juhtimisel üritasid luua oma riiki. Eesti alal moodustas Judenits Loodearmee, mis Eesti valitsusega koostöös 1919 Petrogradi ähvardas. Sügisel 1919 sai Koltsak Siberis lüüa (hukati veebruaris 1920) ning Judenits löödi tagasi Petrogradi alt. Sügisel 1920 sai lõunas lüüa ka Wrangel. Samal ajal (1919-1921) pidas bolsevistlik Venemaa sõda Poolaga, kus esialgne edu muutus augustis 1920 kaotuseks ("ime Visla ääres") ja poolakad jäid iseseisvaks
väed kogu territooriumi oma kontrolli alla. Enamlastest olid ukrainlased lahti saanud. Tuli koheselt pettumus sakslastes-austerlastes, kes ei tahtnud samuti tunnustada Rahvavabariiki. Skoropadshki tegi hetmanivalitsuse, hakkas täitma keskriikide korraldusi. 1918 hilissuvel-varasügisel vallandusid mitmetes Ukraina piirkondades tema vastased ülestõusud. Neis osalesid nii Ukraina punased kui rahvavabariiki pooldavad pol jõud. Ukraina Direktoorium rajati, etteotsa tõusis sotsdem Petljura. Tema Direktooriumi vastu, Ukraina Rahvavabariigi vastu algas jaan 1919 Punaarmee uus, teine pealetung. Taas oli Punaarmee edukas. Enamlastel õnnestus haarata 1919 suveks enda kätte enamik Ukraina territooriumist, ka Ukraina pealinn Kiiev. Rahvavabariigi väed jätkasid võitlust Lõuna- Ukrainas, tuginedes Prn ekspeditsioonivägede abile. Punaste poolt tõrjuti nad ka sealt minema. Ukraina idaosas rahvavabariik sai endale ootamatult toetust.
annaabi.ee 
