Sellel keskmise suurusega röövlinnul on märkimisväärne suguline dimorfism: emaslind on märksa suurem (kaal 8202054 g) kui isaslind (5171170g), ka sulestiku erinevused on sugude vahel olemas, kuid mitte väga silmatorkavad. Kanakull pesitseb hajusalt üksikpaaridena, hõivates selleks pesitsusterritooriumi ala, mida kaitstakse teiste sama liigi isendite eest. Pesitsusterritooriumi olulisimaks osaks on pesapaik väiksem pesaehituseks sobiv piirkond, kus asub üks või mitu pesa. Pesitsusterritoorium ning seda ümbritsevad toitumisalad moodustavad ühe kullipaari kodupiirkonna. Kanakull elab Põhja-Ameerikas ja Euraasias. Euroopas pesitseb ta peaaegu kõikjal, kuid vähem on teda Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Eestis on kanakull üldlevinud röövlind, kelle käekäiku on terasemalt jälgitud juba paarkümmend aastat nn. Röövlinnuruutudes. Pesitseb ta nii loodusmaastikus kui metsatukkadega vahelduvas kultuurmaastikus. Asustab
siis kasutab kulliliste ja vareste vanu mahajäetud pesi. Herilaseviu kasutatava pesa 4 tunneb ära selle järgi, et selle servadel on peaaegu alati värskeid oksi. Täiskurnas on 2, harva 3 kastanpruunide laikudega kaetud valget muna. Linnu pesa Pesitsusajal on herilaseviu seotud niiskete leht- ja lehtsegametsadega. Põlgab nõmmemetsi. Herilaseviu pesitsusterritoorium on vägagi suur, mille tingib eelkõige nende toidueelistus...kasutataval alal peab ju kiletiivalisi jätkuma. Pesa ehitab kuivadest okstest peamiselt kuuskedele, kaskedele, ka mändidele, või siis kasutab kulliliste ja vareste vanu mahajäetud pesi. Herilaseviu kasutatava pesa tunneb ära selle järgi, et selle servadel on peaaegu alati värskeid oksi. Täiskurnas on 2, harva 3 kastanpruunide laikudega kaetud valget muna. Linnu pojad Linnupoeagade eest hoolitsevad mõlemad linnud.
partlased: tuttvart, punapea-vart, sinikael-part, rägapart, piilpart, luitsnokk-part, jääkoskel, hallhani, sarvikpütt, tuttpütt. Arvukalt pesitsevad Läänemere ida- ja põhjaosas siseveekogudele iseloomulikud kajakaliigid: naerukajakas, väike- kajakas. Tüllastest: väiketüll, tutkas, vihitaja, veetallaja. Ruiklastest: rooruik (rookana), tait (tiigikana), lauk (vesikana). Haigurlastest: hüüp. Lauk · Elab taimestikurikkas vees · Igal laugupaaril on kindel pesitsusterritoorium · Häälitsus kostab kaugele Talvitujad, läbirändajad ja eksikülalised Talikülalised. Läänemeri koos Põhjamerega on Euroopas kõige põhjapoolsemateks meredeks, mis talvel vähemalt osaliselt jäävad jäävabaks. Seega on Läänemeri paljudele arktilisel ja subarktilisel alal pesitsevatele veelindudele soodsaks talvekorteriks. Eriti külalisterohke on Läänemere lõunaosa. Põhjapoolsete alade (Põhjarannik, tundra, metsatundra) haudelinnud; merelinnud: mustlagle.
paranedes võib isend asuda rakendama mõnd edukamat strateegiat, või et vähemalt isendi järglastel, kes juhtuvad kasvama üles paremates tingimustes, õnnestub oma esivanema ebaedu korvata. Väga tavaline on parim-halva-mängu-juures-strateegia just noorloomadel. Näiteks hoolitsevad mõnede liikide noorlinnud koos oma vanematega niikaua oma nooremate õdede- vendade eest, kuni neil endil õnnestub mõni pesitsusterritoorium hõivata. Nii saavad noored vallalised isendid pesitsusvõimaluse esialgsest puudumisest hoolimata Kõik isenditevahelised erinevused ei ole aga ajutised ega noorusest tingitud. Paljud neist on püsivad ning seonduvad kas isendite erineva genotüübiga või näiteks sooga. Ka sellisel juhul sobivad ühtedele isenditele ühed, teistele aga teistsugused käitumisstrateegiad.
helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste mahajäetud pesadesse, puuõõnsustesse või õõnsaks kõdunenud jämedatesse kännujõmakatesse. Viimase puhul eelistab kõrgelt murdunud tüve madalale kännule, kuid mõnikord eelistab soetada kodu kasutatud kujul näiteks mõnelt kinnisvaraarendajast rongalt, kulliliselt või must-toonekurelt. Käiku lähevad veel suuremad õõnsused
muu veealuse kõva substraadi külge. Et tõus teda minema ei kannaks, kinnitub ta tugevate niitidega substraadi külge. Nagu nimigi ütleb, on söödav rannakarp söödav, ja seda mitte üksnes lindudele, kaladele ja erinevatele selgrootutele, vaid ka inimesele. Linnustik Lauk Kivirullija Punajalg-tilder Meriski Kühmnokk-luik Hahk Lauk Elab taimestikurikkas vees Igal laugupaaril on kindel pesitsusterritoorium Häälitsus kostab kaugele Välimuselt on lauk ümara keha ja lühikese sabaga, on mõlemast soost lind üleni süsimust ja siidiselt läikiv, välja arvatud nokk ja laubakilp, mis on valged ja silm, mis on erepunane. Isaslinnu laubakilp on suurem kui emaslinnu oma, kuid muidu on emas- ja isaslind sarnased. Jalad on neil hallid ning üsna suured ja tugevad, pikkade varvastega, varvaste vahel on ujunahad ning ujumise poolest meenutavad nad parti
Ka põhjahänilast (thunberg) on leitud siin väiksearvuliselt pesitsemas. Põhjahänilase põhiline leviala on Skandinaavia. Meist lõunapoolse levialaga mustpea-hänilast (feldegg) kohatakse Eestis harva. Hänilase peamiseks talvitusalaks on Aafrika (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm). (Peksar, 2014) Hänilane eelistab pesitseda niiskemapoolsetel karja- ja heinamaadel (nt luha- ja rannaniidud), harvem kohtame teda madalsoodes ning erandjuhtudel ka päris rabades. Pesitsusterritoorium valitakse küllaltki heterogeenne. Alal peab olema madalaid ja märgi hõredama rohustuga kohti, mida kasutatakse toitumisaladena ja kõrgemaid kõrgrohustuga piirkondi, kuhu rajatakse pesa. Tihti saadavad loomakarju, istudes ka veiste ning lammaste turjal. Kariloomade ümber on nende jaoks rikkalikum toidulaud. Kuigi toitu eelistab hänilane otsida hõredama rohuga kaetud kohtadest, teeb ta pesa paika, kus rohi on kõrge ja tihe. Pesakohta kaitseb isaslind väga
rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk ja küüned on tal kollased. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse- segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste 3 mahajäetud pesadesse, puuõõnsustesse või õõnsaks kõdunenud jämedatesse kännujõmakatesse. Viimase puhul eelistab kõrgelt murdunud tüve madalale kännule. Händkaku toidupoolise moodustavad erinevad väiksemad linnud, väikesed imetajad,
25Kuldnokk Sturnus vulgaris Kuldnokk, keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Kuldnokk on väga seltsiv ja uudishimulik lind, kes väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salkadena või koguni suurtes parvedes. Teda pole asjata kevadekuulutajaks nimetatud - rändlinnuna saabub kuldnokk meile juba märtsis või koguni veebruari lõpus, kui põlde katab veel lumi. Tänu oma seltskondlikkusele, piirdub ka kuldnoka pesitsusterritoorium üksnes isikliku pesakasti või puuõõnsusega. Pesakasti valivad välja tavaliselt isaslinnud. Kui meeldiv pesa on leitud, jääb isaslind selle lähedusse ning asub valju ja kõlava häälega paarilist peibutama. Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodushääli kana kaagutamisest hobuse hirnumiseni. Kuldnoka pesa kujutab endast korratut kuhja, mis on moodustatud mitmesugustest
KEVADE LINNUD Kuldnokk Kuldnokk, keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Kuldnokk on väga seltsiv ja uudishimulik lind, kes väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salkadena või koguni suurtes parvedes. Teda pole asjata kevadekuulutajaks nimetatud - rändlinnuna saabub kuldnokk meile juba märtsis või koguni veebruari lõpus, kui põlde katab veel lumi. Tänu oma seltskondlikkusele, piirdub ka kuldnoka pesitsusterritoorium üksnes isikliku pesakasti või puuõõnsusega. Pesakasti valivad välja tavaliselt isaslinnud. Kui meeldiv pesa on leitud, jääb isaslind selle lähedusse ning asub valju ja kõlava häälega paarilist peibutama. Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodushääli kana kaagutamisest hobuse hirnumiseni. Kuldnoka pesa kujutab endast korratut kuhja, mis on moodustatud mitmesugustest
Valides noorena ja kogenematuna mõne suhteliselt tagasihoidlikumat tulemust andva strateegia, suurendab isend sellega kokkuvõttes oma eluaegset fitnessi rohkem kui siis, kui ta lihtsalt ootaks, kuni tema konditsioon paraneks piisavalt selleks, et kasutada vanemate ja küpsemate isendite strateegiat. Näiteks hoolitsevad mõnede liikide noorlinnud koos oma vanematega niikaua oma nooremate õdede-vendade eest, kuni neil endil õnnestub mõni pesitsusterritoorium hõivata. Nii saavad noored vallalised isendid pesitsusvõimaluse esialgsest puudumisest hoolimata Hamiltoni reeglile vastavalt oma fitnessi kaudselt suurendama hakata. Kõik isenditevahelised erinevused ei ole aga ajutised ega noorusest tingitud. Paljud neist on püsivad ning seonduvad kas isendite erineva genotüübiga või näiteks sooga. Ka sellisel juhul sobivad ühtedele isenditele ühed, teistele aga teistsugused käitumisstrateegiad. Meenutagem
rägapart, piilpart, luitsnokk-part, jääkoskel, hallhani, sarvikpütt, tuttpütt. Arvukalt pesitsevad Läänemere ida- ja põhjaosas siseveekogudele iseloomulikud kajakaliigid: naerukajakas, väike-kajakas. Tüllastes: väiketüll, tutkas, vihitaja, veetallaja. Ruiklastest: rooruik (rookana), tait (tiigikana), lauk (vesikana). Haigurlastest: hüüp. Lauk -elab taimestikurikkas vees -igal laugupaaril on kindel pesitsusterritoorium -häälitsus kostab kaugele Talvitujad, läbirändajad ja eksikülalised Talikülalised. Läänemeri koos Põhjamerega on Euroopas kõige põhjapoolsemateks meredeks, mis talvel vähemalt osaliselt jäävad jäävabaks. Seega on läänemeri paljudele arktilisel ja subarktilisel alal pesitsevatele veelindudele soodsaks talvekorteriks. Eriti külalisterohkem on Läänemere lõunaosa. Põhjapoolsete alade (Põhjarannik, tundra, metsatundra) haudelinnud, merelinnud, mustlagle.
Joonis. Individuaalsed alad ja territooriumid (s.t. kaitstavad individuaalsed alad) erinevatel loomadel. A ja C – 15 kilpkonna individuaalsed alad 2 ha suurusel maal (A-isased, C- emased). See liik ei kaitse oma ala, vaid varjub häda korral. B ja D – Laulurästa territooriumid 1955. ja 1956. aastal Oxfordi botaanikaaias. Numbritega on tähistatud rõngastatud territoriaalsete paaride isased linnud. Pöörake tähelepanu sellele, et 1, 6 ja 7 isendil säilib sama pesitsusterritoorium aastast-aastasse, teised linnud kevadel ei naasnud ja nende asemele asusid uued pesitsejad paarid. Tavaliselt säilibki edukatel paaridel pesitsuse koht läbi elu. Ellujäämise strateegiad. Energia jaotumine ja optimisatsioon: K- ja r-valik (strateegia). Elustrateegia - olulisemate kohastumiste kogum, mis tagab liigi populatsioonide säilimise läbi põlvkondade. Elustrateegiate jaotuse aluseks on võetud peamiselt: 1. KONKURENTSIVÕIME, 2. EBASOODSATE OLUDE TALUMISE VIIS JA 3
annaabi.ee 
