Tutt- tihane on meie tihastest kõige okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Igasugust tüüpi männimetsades on ta niisama iseloomulik nagu musttihane kuusikutes. Võrdlemisi harva satub tutt-tihane kuuse- ja lehtmetsadesse, linnu ja asulaid aga lausa väldib. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Pesa ehitab tutt-tihane enamasti puuõõnsustesse, milleks kasutab sageli ära väike- kirjurähni ja teiste tihaste, eeskätt põhjatihase vanad pesakoopad, oksaaugud, puulõhed. Üsna meeleldi kasutab tutt-tihane ka ülesseatud pesakaste
musta silmatriibuga, mis läheb pea tagaosani ning pealael ilutseb suur kolnurkne tutt, mis on tihti ettepoole kaardus. Tal on valge kaelus, pruun keha pealpool ja helehall alapool, küljed on roostesed. Isas ja emaslinnud on sarnased, noorlinnud on prunimad ja nende tutt ei ole nii kaardus. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Tutt-tihane moodustab talviti teiste tihastega väikeseid parvi, kellega koos süüa otsitakse. Salkasid moodustavad nad juba ka peale pesitsust, siis on need pesakonnasalgad. Tutt-tihane kogub talveks toidutagavarasid, peites toitu jne puupragudesse jne.
sulgkõrvad, silmad ruuged. Lennus vaheldub liuglend aeglase sõudelennuga. Aktiivne öösel ja hämaras. Keskpäeval peidab end puuvõras või tihnikus. Hääl tugev- kume ja kaugelekostuv nin õõnes "uhuu", mis on ühe- või kahesilbiline. Pesa lähedal ärevuses häälitseb ka päeval, siis aga huked nõrgemad ja heledamad. Üldpikkus 67 cm. Kassikakk on Eestis ülelevinud, kuid vähearvukas haudelind. Elupaigaks valib enamasti männikuid, teda on pesitsejana leitud veel kuuse-segametsadest, lehtmetsadest ja puisniitudelt. Saagijahil ka avamaastikul ja veekogude ääres. (T. Randla, 1976) Arvukus oli madalseisus 1970-ndate aastate algul, mil T.Randla hindas seda 100-120 paarile, ent nüüdseks on liigi arvukus meil jälle tõusnud.(O. Renno,1993) Talvituvate lindude arv Eestis on 150-300. Aastal 2003-2007 hinnati kassikaku arvukuseks 60-120 isendit. (eoy.ee) Händkakk: III kategooria liik. Varesest suurem, helehalli tumedatriibulise sulestikuga
rahvuspargis esindatud saarmas ja tiigilendlane. Imetajate tõhus kaitse eeldab pidevat andmete kogumist ja arvukuse jälgimist ning ulukite arvukuse reguleerimise nõuetest kinnipidamist. Saarma asurkonnale võib hukutavalt mõjuda liialt intensiivne võrgupüük. Linnud Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 19912000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 57 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Kalakotka ja must-toonekure asurkonda ohustab pesitsusaegne häirimine, toidubaasi vähenemine ja metsa raiumine pesitsuspiirkonnas. Väike-konnakotkaste arvukus rahvuspargis on vahemikus 2-4 paari. Konnakotkaste arvukuse
muutunud. Liigilise koosseisu teisenemise põhjuseks on olnud kliima ning elupaikade ja kasvukohtade muutumine. Looduslike protsesside mõjul on osa liike taandunud. Ka intensiivne inimtegevus on põhjustanud mitmete liikide hävimist. Viimasel sajandil ei ole Eestist teada ühtegi leeder-sõrmkäpa leidu, tugevasti on vähenenud kõrbesõie ja roheka õõskeele leiukohtade arv. Loomaliikidest on kadunud atlandi tuur ja pesitsejana ka rabapistrik. Looma-ja taimeliikide kaitse eesmärk on antud piirkonnale omase võimalikult mitmekesise liigilise koosseisu säilitamine. Keskendutakse haruldastele ning hävimisohus liikidele, nende kaitsmise meetmete väljatöötamisele .Loodusliku mitmekesisuse, sealhulgas liigirikkuse säilitamiseks tuleb tagada looduslike liikide kaitse võimalikult madala taksoni tasemel ja võimalikult kõigi liikide säilimiseks.
kaitsealune liik ja tema kaitsemine on oluline ka Euroopa tasandil. [10] Roomajaid on teada kolme liiki: rästik, vaskuss ja arusisalik, arvukaim neist on viimane. Lisaks nendele on kohatud ka nastikut. [10] 10 Joonis 7. Mudakonn Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991-2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5-7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 4-5 paari, neist 2-4 pesitseb Karula territooriumil. [10] Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on niitude parim indikaator-linnuliik
leitud pisikaani.[10] Kahepaikseid on leitud 7 liiki, siin eriti laialt levinud mudakonn on Eesti Punase Raamatu kaitsealune liik ja tema kaitsemine on oluline ka Euroopa tasandil. [10] Roomajaid on teada kolme liiki: rästik, vaskuss ja arusisalik, arvukaim neist on viimane. Lisaks nendele on kohatud ka nastikut. [10] Joonis 7. Mudakonn Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991-2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must- toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5-7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 4-5 paari, neist 2-4 pesitseb Karula territooriumil. [10] Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on niitude parim indikaator-linnuliik
(Aquila chrysaetos), madukotkaid (Circaetus gallicus), sõtkaid (Bucephala clangula), vihitajaid (Tringa hypoleucos), punajalg-tilder (Tringa totanus), kadakatäks (Saxicola rubetra) ja punaselg-õgija (Lanius collurio). Kõrvuti tavaliste puistulindudega pesitseb siin regulaarselt haruldane ja ohustatud valgeselg-kirjurähn (Dendrocopus leucotos), Eestis hajusalt levinud suurnokk (Coccothraustes coccothraustes) ning väike-kärbsenäpp (Ficedula parva). Samuti on pesitsejana kohatud meile haruldasi pesitsejaid - põhjavinti (Fringilla montifringilla) ning rohe-lehelindu (Phylloscopus trochiloides). Hea õnne korral võib järve ümbruses luusimas näha kährikkoera (Nyctereutes procyonoides) ning kalastamas minki (Mustela vison). Imetajatest võib kohata veel lendoravat (Pteromys volans), metssigu (Sus scofa), põtru (Alces alces), hunte (Canis lupus), karu (Ursus arctos). Taimedest: suur paelsammal (Metzgeria conjugata), pehme koeratubakas (Crepis molli),
annaabi.ee 
