ja kaaludega. Fosfori määramine- määratakse mahtanalüütiliselt väetise leotises sadestatakse fosfor välja tugevasti happelises keskkonnas ammooniummolübdaadiga, tekib kollase värvusega sade, see lahustatakse kindlas koguses NaOH lahuses , mille ülejääk tiitritakse tagasi HCl-ga . P sisaldus leitakse sademe lahustumiseks kulunud NaOH hulga kaudu Kaaliumi määramine- kaalanalüütiliselt . see sadestatakse kindlast kogusest lahustatud väetisehulgast perkloorhappega. Seejärel filtreeritakse klaaskolvi , kuumutatakse, kuivatatakse . tekkinu mass kaalutakse, ja molekul- ja aatommasside põhjal arvutatakse välja K % väetises. Teine võimalus leekfotomeetriga Kaltsiumi määramine- sadestatakse kaltsiumoksanaadiga . uuritakse aatomabsorbsioon-spektomeetriliselt , uuritav lahus juhitakse leeki , sinna ka valguskiir. Magneesiumi määramine- aatomabsorbdsioonspektomeetriliselt Väävli määramine- lisatakse BaCl2 lahust. Tekib valge sade, see
naatriumperkloraati, mutuvad niiskust absorbeerivaks ja vähem stabiilseks. Mida suurem on kiirust tähistav number, seda kiiremini segu peale süütamist põleb. Mida peenem pulber, seda kiirem põlemine. Nagu eelnevast näha, on kodus valmistatavate kütuse-oksü-dantsegude valik suur. Muutes kütuse ja oksüdantide koguseid, võib saavutada erinevaid põlemisastmeid, kuid see võib ka segu tundlikkust muuta. 3.2.4. PERKLORHAPPED. Reeglina muutub iga oksüdeeruv materjal pärast perkloorhappega töötlemist madala astme lõhkeaineks. Metallid aga, nagu kaalium ja naatrium, muutuvad suurepäraseks põhiaineks sähvatavat tüüpi pulbritele. Prekloreerimiseks sobivad materjalid on näiteks puuvill, paber ja saepuru. Kaalium- või naatriumperkloriidi valmistamiseks hankike lihtsalt vastava metalli hüdroksiid. Mõistlik oleks perkloreerimiseks mõeldud mater-jali enne väikese happeannusega testida, kuna mõned materjalid kipuvad happega kokkupuutel plahvatama. Naatrium- või
annaabi.ee 
