rääkida. Teha õiged järeldused, vajadusel jõuda kompromissini. Nõudes ainult teistelt endale meelepärast käitumist, jäädes ise vastutulematuks ja järeleandmatuks, ei saavuta suhtes kooskõla. Ühised hobid aitavad põgeneda koduseinte vahelt ja nende hobidega tegelemine viib hallist argipäevast mõtted mujale. Kui perekonnas on kriis, siis ükskõik millisel kujul ta ka ei ilmne, on see valu, ebakindluse ja hirmu aeg. Kriisiaeg tekitab pereliikmetes segadust, ärrituvust, palju küsimusi ja väsimust. Sageli kirutakse olukorda, otsitakse süüdlast või soovitakse, et asjad kulgeksid teistmoodi. Abielukriisid võivad tekkida kolimise, uue töökoha, ootamatu majandusraskuse või muude suurte muutustega seoses. Kriisi lihtsaimaks tunnusmärgiks on üldine rahulolematus, kui naine ja mees ei saa omavahel absoluutselt läbi või vastupidi, suhtuvad ükskõikselt teineteisse.
Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest korduvalt rääkimist. See aitab inimesel leevendada hingelist raskust ja ta hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma ja sellega harjuma. Toimunut enam ei eitata, ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega. Perekriis mis see on? Kriisiaeg tekitab pereliikmetes segadust, ärritavust, palju küsimusi ja väsimusi. Sageli tüli ajal solvatakse üksteist ka otsitakse süüdlast või soovitakse, et asjad kulgeksid teistmoodi. See on raske aeg, mil pereliikmed võivad üksteisele teha plaju kahju oma öeldud või ütlemata sõnadega, tehtud või tegemata jäetud tegudega. On perekondi, kes on kogenud nii palju valu, et leppimiseks kulub aastaid. Perestressi eristab selle liikmete individuaalseist pingeseisundeist kolm tunnust: 1
aita. Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest korduvalt rääkimist. See aitab inimesel leevendada hingelist raskust ja ta hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma ja sellega harjuma. Toimunut enam ei eitata, ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega. 1.Perekriis - mis see on ? Kriisiaeg tekitab pereliikmetes segadust, ärritavust, palju küsimusi ja väsimusi. Sageli tüli ajal solvatakse üksteist ka otsitakse süüdlast või soovitakse, et asjad kulgeksid teistmoodi. See on raske aeg, mil pereliikmed võivad üksteisele teha plaju kahju oma öeldud või ütlemata sõnadega, tehtud või tegemata jäetud tegudega. On perekondi, kes on kogenud nii palju valu, et leppimiseks kulub aastaid. Perestressi eristab selle liikmete individuaalseist pingeseisundeist kolm tunnust: 1
Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest korduvalt rääkimist. See aitab inimesel leevendada hingelist raskust ja ta hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma ja sellega harjuma. Toimunut enam ei eitata, ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega. Perekriis – mis see on? Kriisiaeg tekitab pereliikmetes segadust, ärritavust, palju küsimusi ja väsimusi. Sageli tüli ajal solvatakse üksteist ka otsitakse süüdlast või soovitakse, et asjad kulgeksid teistmoodi. See on raske aeg, mil pereliikmed võivad üksteisele teha plaju kahju oma öeldud või ütlemata sõnadega, tehtud või tegemata jäetud tegudega. On perekondi, kes on kogenud nii palju valu, et leppimiseks kulub aastaid. Perestressi eristab selle liikmete individuaalseist pingeseisundeist kolm tunnust: 1
Kolmanda faasi eesmärk on uurida inimsuhetes toimuvat progressi muutusi ellu viies ja leida viise inimsuhete raskustega toimetulekuks tulevikus ( Hay, Dermott,2007, 229). Bulimia puhul ( ja mitte tingimata ka anoreksia puhul) ei pöörata IPT korral tähelepanu söömismustritele ja suhtumisele oma kehasse ( Hay, Dermott,2007, 229). 2.1.3 Pereteraapia Pereteraapia omab pikka ajalugu söömishäirete ravis. Kuna söömishäired on seotud kogu perekonnaga, tekitavad muret ja pinget kõigis pereliikmetes on suuresti soovitatav nad kaasata ravisse. Pereteraapia on end rohkem õigustanud noorte kui täiskasvanute ravis ( Järv jt 2010,6). Pereteraapia baseerub teoorial, et individuaalsed, perekondlikud ja sotsiokultuurilised mõjurid toimivad vastastikku häirest vabanemisel. ( Lock, 2012, 267.) Pereteraapia eesmärkideks on: pereliikmete informeerimine häirest ja sellee ravist; väljaselgitada peresuhete pinged ja nende
Nagu anoreksia puhul kasutatakse ka buliimia puhul mitmeid ravimeetodeid ning nende valik sõltub kõige enam patsiendi vajadustest. Söömishäirete puhul kasutatavad psühhoteraapiad: 10 1) Pereteraapia - Söömishäired on seotud kogu perekonnaga, need tekitavad muret ja pinget kõikides pereliikmetes. Pereteraapia eesmärgid on: pereliikmete informeerimine söömishäiretest ja nende ravist, peresuhete pingete allikate väljaselgitamine ja pereliikmete toetamine. 2) Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) - Selle teraapia eesmärk muuta tundeid ja mõtteid, mis inimesel on iseenda keha ja söömise suhtes. KKT's räägitakse ka tervislikust toitumisest, tervisliku kehakaalu säilitamisest ja lädvestumistehnikatest.
Need omakorda tekitavad hoiakuid ja isiksusstruktuure, mis annavad enesesuunamisele kõrge väärtuse. Kaasnev järelduste kogum näitab samavõrra, kui mitte mõjukamalt, et sarnased muudatused väärtusorjentatsioonis toimuvad töötajate abikaasade ja laste seas, kuid nendel aladel jäetakse toimimismehhanismid järeldatavateks. Kas see tähendab, et töölised ise hakkavad toimima rohkem enesesuunatud moel või et nad ergutavad niisugust käitumist teistes pereliikmetes või mõlemat? Ja missugusel neist toimub põlvkondadevaheline edastamine lastele peamiselt ema kaudu, nagu autorid vihjavad? Lõpuks ja võib-olla kõige kriitilisemalt: kas need on väärtused või käitumised, mis moodustavad sugupõlvedevahelise edastamise kõige otsustavamad kandjad? Selge, et neile küsimustele saab vastata vaid siis, kui uurimiskava laiendatakse nii, et see hõlmab proksimaalprotsesside hindamise mitte ainult siis, kui need toimuvad tööolukorras, vaid ka siis, kui