vastu võtta. Sellega antakse eelis kohalolevale sugulasele. Paljudes teistes riikides see nii ei ole kõiki kustahes olemas olevaid sugulasi võidakse automaatselt pärijaks lugeda. Meil aga nagu muiste, jääb ka tänapäeval pärijate hulgast välja see, kes on oma sideme perega kaotanud ja seetõttu pärandist midagi ei tea. Sõnad "pere" ja "pärimine" tulenevadki vanast kuid tänapäevalgi kasutatavast sõnast "pera" või "pära" millegi või kellegi, antud juhul perekonnapeast, järgi jäänu, ots. Muinasaja õigus tervikuna ei olnud mitte range kirjapandud õigus, vaid kogum tavadest ja kommetest. Nagu nägime, tasub teinekord mõtiskleda meie tänapäevaste kommete ja keelepruugi üle. Üllatusega võime eneses ja enese ümber avastada tuhandete aastate vanuse pärandi.
Jutuke Isemoodi roos K ogu eelneva õhtu ideid viimistlenud, otsustas Adelais suguvõsa noorim võsu värskel hommikul kõik kirja panna. Ta suul sosistusid sõnad, südames meloodiad, mida ta pühendas kõigele, mis kaunis. Ja tema jaoks oli kaunis kogu elu kõige olemasolevaga. Ta puhas ja siiras hing ei talletanud kurbust, ka pettumust ja laimu ei saanud ta tunda selleks poldud kunagi võimalustki antud. Perekonnapeast isa, kes omas arvestataval määras mõjuvõimu ka poliitilises sfääris, otsustas ja kontrollis kõigi oma kuueteistkümne lapse saatusi. Muusikahuviline poeg, noorim, ei pakkunud talle suuremat huvi kui isiksus, kuid kasu saamise nimel hoolitses ta poisi kõigi materiaalsete kulude eest. Suguvõsas oli kirjutamata reegliks tuua ohvriks õndsaim hing iga aastakümne esimesel täiskuul. Mõned aastad peale poisi sündi oli ta ilmatooja läinud seda
Lastele isa poolt range, askeetlik kasvatus, ema mahendas seda omalt poolt veidi. Lapsed suht isoleeritud omaealistest. Poisid said veidi kodust haridust, seejärel saadeti D. pansioni. 1837 suri ema TBCi. Isa saatis pärast ema surma õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Isa vahepeal majanduslikult kosunud ja ostis endale nüüd maale mõisa ja kolis sinna elama. Endisest eeskujulikust ametnikust ja perekonnapeast sai nüüd elumees jõi, laaberdas ja aeles ringi, oma pärisorjadesse suhtus vägivaldselt. 1839 isa suri, ilmselt tapeti oma pärisorjade poolt. Kui D. sai isa surmeteate, tabas teda ta esimene langetõvehoog. 1843 lõpetas D sõjaväeinseneride kooli ja sai Piiteris oma eriala ametnikuks. Samal ajal hakkas kirjutama (1844 D esimene töö Balzaci tõlge), sai noore kirjanikuna kiiresti tuntuks, võeti hästi vastu.1844 läks erru ja pühendus kirjandusele
astmele. Peres 7 last, isa väga range, ema hingeline ja õrn, usklik. Lastele isa poolt range, askeetlik kasvatus, ema mahendas seda omalt poolt veidi. Lapsed suht isoleeritud omaealistest. Poisid said veidi kodust haridust, seejärel saadeti D. pansioni. 1837 suri ema. Isa saatis pärast ema surma õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Isa vahepeal majanduslikult kosunud ja ostis endale nüüd maale mõisa ja kolis sinna elama. Endisest eeskujulikust ametnikust ja perekonnapeast sai nüüd elumees jõi, laaberdas ja aeles ringi, oma pärisorjadesse suhtus vägivaldselt. 1839 isa suri, ilmselt tapeti oma pärisorjade poolt. Kui D. sai isa surmeteate, tabas teda ta esimene langetõvehoog. 14 1843 lõpetas D sõjaväeinseneride kooli ja sai Piiteris oma eriala ametnikuks. Samal ajal hakkas