piirati mõisnike kodukariõigust. Täielikult kaotati see 1865. aastal. Eestimaal vabastati 1816. aastal talupojad pärisorjusest, Kuramaal tehti seda 1817. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll vabaks, kuid maa kuulus endiselt mõisnikule, seega pidid nad ikka mõisnike heaks tööd tegema. Teokoormised kohati sageli isegi kasvasid. Talupoegade vabastamisega anti neile ka perekonna- ehk priinimed. Mõningates piirkondades läks nimepanek visalt, aastal 1836 anti ka kõigile perekonnanimeta talupoegadele sundkorras priinimed. Aastal 1825 tuli Venemaal võimule Nikolai I. 1832. aastal võeti vastu uus luteri kiriku seadus. Lõppes luteri kiriku iseseisvus Eestis, see allutati ülevenemaalise luteri kiriku alla. 1840. aastatel tabas eestlasi näljahäda, hakkasid levima jutud, et Venemaal antavat talupoegadele tasuta maad. Kuna talupojad olid pärisorjusest vabad läksid paljud vene usku üle, lootes paremat elu
Nime valikut on määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa. 3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 19181940 Rahvusriigi sündides 1918. a ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisega seoses hakati enam tähelepanu pöörama ka isiku-, eeskätt perekonnanimede korraldamisele. Tuli tegelda põhiliselt kolme probleemiga: 1) nimekirjutuse küsimused, 2) perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele, 3) nimede muutmine. Nimekirjutus Nagu eelnevas öeldud, valitses nimede kirjapildis segadus. Eri dokumentides võis ühe ja sama isiku nimi olla kirjas eri kujul, erinevates keeltes. Üldiselt loeti algkujuks isiku sünnimeetrikas olevat nimekuju (Teder 1939: 20). Muus keeles kirja pandud nimede transkribeerimisel võeti aluseks Akadeemilises Emakeele Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas välja töötatud
annaabi.ee 
