12 aastat orjana filmi arvustus "12 aastat orjana" räägib vabast mustanahalisest mehest nimega Solomon Northup. Ta on haritud, andekas ja ettevõtlik perekonnainimene New Yorgi põhjapoolsest osast. Juhuslik kohtumine kahe mehega, kellele pakub huvi mehe suurepärane oskus viiuliga viib mehe orjakaubanduse keskele, kus ta müüakse vale nime all orjaks. Seal veedab mees enda isiklikus põrgus 12 pikka ja rasket aastat. Teose lavastaja Steve McQueen ja stsenarist John Ridley toovad ekraanile järjekordse väga vähe räägitud loo USA ühest kõige piinlikumast ajaloolisest perioodist.
poole." Selge on ka see, et palju oleneb sellest, kuidas inimene ise püüab ja mida ta tahab. Püüdes niivõrd kõvasti, nagu seda teeb enamus inimesi, on ka tulevik helgem. Väga palju mõjutab inimese püüdlikkust tema kasvatus, niiöelda "lastetuba". Kui ikka inimest on noorest saati õpetatud viisakalt käituma, tegema tööd rõõmuga ning püüdma alati parimat, on sellest noorest kasvanud ka tulevikus hea töötaja ning perekonnainimene, kelle väärtushinnangud on õigel kohal ning kes ei pelga ka raskusi. Ideaalne näide on minu ema, keda ma väga hindan. Tema ema, minu vanaema, kasvatas teda väga rangelt, üritades teda suunata võimalikult õigele teele, et tulevikus oleks palju vähem pettumusi. Mu ema kuulas mu vanaema ning rügas tööd ja nägi vaeva. Hinded olid korras, haridus olemas, tuju oli hea, sõbrad olid olemas ja kõik oli tore. Mu ema on väga tark inimene ning ma hindan
seal esineb nii palju pahelist. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 184-186) Pöördunud 1892. aasta kevadel tagasi kodumaale, asus Vilde Karjakülla vanemate juurde kavatsusega elatuda vabakirjanikuna.1892. aasta suvi ja sügis olid Eduard Vildel viljakad: ta tegi ,,Postimehele" jooksvat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid", naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu" jm. Lisaks ilmusid eri raamatutena jutustus ,,Peiu käsiraha" ja romaan ,,Röövitud tiivad". Kuid perekonnainimene vajas kindlamat teenistust ning 1893. aasta kevadtalvel asusid Vilded Tallina, aga sügisel olid Vilded juba Tartus ,,Postimehe" juures. Sealses toimetuses oli vahepeal palju muutunud. 1891. aasatl oli ,,Postimees" hakanud ilmuma päevalehena ning toimetusse oli ilunud Jaan Tõnisson, kes kohtles Vildet ja teisi toimetuseliikmeid nagu tehnilisi tööjõude. Vildele tundus niisugune suhtumine talumatu ning töö toimetuses pakku Vildele vähe rahuldust
puuvili, õhtuks jälle puuvili. Ta ei suitsetanud kunagi. Mis puutub naistesse, siis nendega oli tal tegemist noorpõlves, hiljem aga muutus nende vastu ükskõiksemaks. Mussolini lemmikriietus oli Itaalia miilitsa vormirõivas. Seltskonnaelust hoidus Mussolini kui vähegi sai kõrvale. Ta ei armastanud külaskäike ega soovinud ka ise külalisi vastu võtta. Ta ei käinud restoranis ega kohvikus, ei astunud kunagi üle ühegi uhke salongi läve. Seevastu oli Mussolini läbi ja lõhki perekonnainimene. Tal oli 5 last – kaks tütart ja kolm poega. Tema ainukene sõber oli vend Arnaldo, kes hiljem jätkas tema tööd „Popolo d’Italia“ toimetajana. Oma sugulasi käis ta tihti külastamas. Kui Hitler kõneles end võimule, siis Mussolini kohta võiks öelda, et tema kirjutas end võimule. Naasnud maailmasõjast, asus ta jälle ametisse „Popolo d’Italia“ toimetusse. Tuntud kirjamehena oli ta sõnal kaalu. Sõna jõuga hakkas ta koondama endisi rindemehi, kelle elu-
aluseks autoriteedile erialaringkonnas ja nime tuntusele, mille abil kujunes tellijaskond. 1930. aastatest on teada A. Kotli osalemine 10 konkursil, neist ainult kolmel ei pälvinud ta auhinda. Edu võistlustel aitas kaasa karjäärile, kuid veelgi olulisem, et see tõstis ta eesti loovarhitektide esirinda. A. Kotlil polnud kunagi erabürood, kuid just konkursivõitude alusel tulid mitmed eratööd. Kogu oma jäägitu erialase pühendumuse kõrval oli A. Kotli tõsine perekonnainimene. 1931. a. abiellus ta Ilse Heimbergiga, kes oli 1905. a. sündinud Kalvi vallas ja töötas Tallinna Kodumajanduskoolis õpetajana. 1932. a. sündis neil tütar Malle, 1933 järgnes poeg Viido-Peep ja 1937 poeg Tõnu. 2.2. Looming Tagasihoidlik hoone on ilmselt 1934.-35. a. projekteeritud Haapsalu pritsimaja, mis valmis aastal 1937. Oma tööde loetelus A. Kotli tuletõrjehoonet ei maini, kuid ehitis on talle atribueeritav ajalehtede alusel. Algselt oli pritsimaja teine korrus
annaabi.ee 
