Traditsiooniline hiina filosoofia Hiina nn. kolm õpetust konfutsianism, taoism ja hiina budism on andnud tohutu panuse inimkonna vaimuellu ja kõlbluse ajalukku. Konfutsianismil põhinesid Hiina poliitiline süsteem, haridus ja kogu ühiskonnaelu. See oli keisrivalitsuse ideoloogia, mis avaldus keisri pühades rituaalides need pidid tagama inimeste ja kosmose vahelise harmoonia - ning eksamites, mis aitasid leida selle ideoloogia elluviijad. Sellel põhines ka ühiskonna- ja perekonnaeetika, mille keskmes olid Konfutsiuse kehtestatud suhete hierarhia ja esivanemate kultus. Taoism tegeleb kõikide asjade omavaheliste seoste, vaimse sealpoolsuse ihaluse ning kehalise ja hingelise täiuse probleemidega. Rõhuasetus läbikäimisele vaimudega, pikaealisusele ja universumi pidevale voolavusele peegeldab muistset usulist tunnetust, mis oli olemas enne Hiina väljakujunenud traditsioone. Taoism on palju üle võtnud Hiina rahvausundist, mis peegeldab nii hiina kui ka
Kõige kesksemad on vanasõnades kaks laia sisuala: 1) üldised teotsemisstrateegiad: ütlused tööst ja hüvitusest, virkusest ja laiskusest, varude kogumisest ja kulutamisest, targu ja rumalasti talitamisest, aja õigest kasutamisest; 2) inimsuhteid puudutavad strateegiad: eetilised normid suhtlemisel omasugustega ning endast vägevamatega; kõnelemisnormid (rääkimine/vaikimine, kiitmine/laitmine, siirus/silmakirjalikkus); perekonnaeetika. Vanasõnad on tervikuna praktitsistlik tarkus ja üldine filosofeerimine maailma asjust ei kuulu nende esmaülesannete hulka. Siiski on vanasõnade seas ka päris kõrgel astmel tehtud üldistusi, nt. põhjuslikkuse, asjade sarnasuse ja erinevuse, aja toime jm. kohta. Teisalt on perifeersemadki osad vanasõnafondist omal moel inimkesksed. Peale rahvaeetika ja filosoofiliste algmete on vanasõnadesse kätketud rohkesti ka mitmesuguste konkreetsete teadmiste
annaabi.ee 
