Roomlastele omased staatused: status libertatis (vabadusseisund) - selle järgi jagunesid roomlased vabadeks ja orjadeks. Rooma kodanikku võidi ka müüa orjaks väljaspoole Roomat, kodanik võis ka langeda sõja ohvriks, ei maksnud ära võlga status civitatis (määrab kodakondsuse) - selle järgi jagunesid inimesed kodakondsusega ja kodakondsuseta isikuteks. Rooma kodanikud jagunesid rooma kodanikeks ehk latiinideks ja mittekodanikeks ehk peregriinideks (oli oma praetor, rooma õigus neile rangelt ei kehtinud) status familiae (perekondlik seis) patres/matres familiae (perekonnapea) filii familiae (pere lapsed) civil honor - juhtum, kus inimese tsiviilstaatus väheneb tsiviil-au vähenemise tõttu. Kohtukorras võib seda vähendada või ära võtta. Roomas võidi õigusi ära võtta ning see oli eluaegne. Seda võis ainsana taastada imperaator. Inimene ei tohtinud olla enam auametis. Testamenti võis vaidlustada
asjaõigustega koormamine, kuid ka nn võlaõigusliku käsutamise korras asja teise isiku kasutusse andmine (tasuta kasutamine, rent jmt).30 Eriti olulise tähtsusega on õigus asja käsutada, sest kui omanik ei saa asja müüa, kinkida või pantida on tegemist tühja õigusega (nudum ius).31 3.1. Õigusvõimelised isikud Rooma impeeriumi elanikkond jagunes vabadeks ja orjadeks. Vabad omakorda jagunesid Rooma kodanikeks (cives Romani) ning võõramaalasteks ehk peregriinideks. Iga õigussubjekt omas teatavat õigusvõimet, mis sõltus isiku seisundist. Täieliku õigusvõime jaoks pidi kodanik olema: 1) vaba (mitteori) status libertatis; 2) Rooma kodakondsus ehk Rooma kodanik (status civitatis); 3) perekondlik seisund (status familiae) isikud kes ei ole teise isiku perekondliku võimu all. Niisiis võisid täieõiguslikeks õigussubjektideks olla vaid cives Romani, kelle status civitati koosnes hääleõigusest, õigusest
Orje võidi lasta ka vabaks aga sagedaseks saab see alles hilise vabariigi ajal ja keisririigi ajal vabaks lasi peremees orja mingi suurema teene eest, vabadus kingiti tavaliselt testamendina (vabaks pärast peremehe surma). Kui ori lasti vabaks peremehe eluajal, siis nad olid siiski teenete kohuslased oma endisele peremehele. Vabaks lastud orjad said ka endale piiratud kodaniku õigused. Vabad inimesed moodustasid samuti kaks rühma kodanikud ja mittekodanikud. Mittekodanikke nimetati peregriinideks. Peregriinid olid Itaalias elavad võõramaalased. Nende üle mõistis õigust ametisse spetsiaalselt asunud eripreetor, provintsides provintsi asehaldur. Kodanikeks said nad ____ aga ka nt teenete eest riigile. Varase vabariigi ajal olid kodanikud vaid Rooma linnriigis elavad inimesed. Kodanike õigused said I saj eKr kõik Itaalias elavad inimesed (Liitlassõja ajal 90-88 eKr). Provintsides andsid kodanike õigusi kohalikud Rooma asevalitsejad
rahvusest. Osalt samastati ius gentium’it loomuõigusega (ius naturale), mis oli ühine loodusele ja inimestele. Roomlaste jaoks muutus ius gentium eriti oluliseks seoses vallutustega ja teiste rahvaste – riikidega sõlmitud õigusega. Kohe kui Rooma oli suurem kui linnriik, tekkis vajadus õiguse järele, mis võimaldaks Rooma kodanikul ja mitteroomlasel teha õiguslikult kehtivaid tehinguid. Mitteroomlasi nimetati peregriinideks ning ühe elukohaga peregriinide õigussuhteid reguleeris nende kodukoha õigusi – ateenlaste omi Ateena õigus, aleksandrialaste suhteid Aleksandria õigus jne. Leidus ka teine grupp Rooma riigi elanikke, kes olid õiguslikult halvemas positsioonis. Neid nimetati dediticii. Nad olid Rooma allutatud territooriumide, mida riikliku süsteemina ei säilitatud, kodanikud. Kuid nende kohta ei kehtinud nende kodukandi õigus, vaid ainult ius gentium.
annaabi.ee 
