Liitium on leelismetall. Keemiliselt on ta väga aktiivne. Kõigis ühendites on liitiumi oksüdatsiooniaste 1. Liitium reageerib aeglaselt õhuga ja tõrjub veest vesinikku välja, moodustades hüdroksiid. Erinevalt teistest leelismetallidest moodustab liitium hapniku või õhuga reageerides tavalise oksiidi. Liitiumi soolad on termiliselt vähempüsivad kui muudel leelismetallidel. 1817. aastal avastas rootsi keemik J.Arfedson suhteliselt haruldase mineraali pentaliidi analüüsil uue keemilise elemendi. Hiljem avastati see element ka mõnedes mineraalides, mis kuuluvad kõvade kivimite koostisse. Seda elementi nimetati Liitiumiks. Liitium tuletati kreekakeelsest sõnast lithos, Mis tähendab kivi. Looduses on liitiumi suhteliselt palju, ta moodustab 0,02% maakoore aatomite üldhulgast. Suuremad liitiumiühendite leiukohad asuvad Kanadas, U.S.A.s, KaguAafrikas, Kasahstanis ja KeskAasias
Latimer. Nad pommitasid kaliforniumi aatomeid booriioonidega. Neil õnnestus saada umbes 2 milligrammi kaliforniumi. Nõukogude teadlased soovitasid lavrentsiumi nim. Inglise teadlase E. Ruthefordi auks raderfordiumiks. Ameerika keemiaühingu liikmed eelistasid lavrentsiumi nimetada California kiirguslabori looja E. O. Lawrence´i järgi. 1817. aastal avastas rootsi keemik A.Arfedson suhteliselt haruldase mineraali pentaliidi analüüsil uue keemilise elemendi. Hiljem avastati see element ka mõnedes mineraalides, mis kuuluvad kõvade kivimite koostisse. Seda elementi nimetati Liitiumiks(Li). See sõna tuletati kreekakeelsest sõnast lithos, Mis tähendab kivi. Plaatina(Pt) oli inimkonnale tuntud juba kauges minevikus. Muinas-Egiptuse XII dünastia ajast pärinevates kuldesemetes on kõrge plaatinasisaldus. Vanas Roomas arvati plaatina olevat plii erim (Plumbum candidum). 1557
annaabi.ee 
