Ta ei analüüsi, ega kritiseeri. Tema kohustus on edasi anda seda, mis talle on räägitud, ehkki ei pea kõike uskuma, mida ta on kirjutanud. Herodotos räägib palju erinevate rahvaste kommetest ja tavadest ( nt Babüloonia, ja Pärsia ). Terve II raamat on pühendatud Egiptusele. ( püh Egipt. Kommetele, tavadele, ajaloole ). Thukydides ( u 460 pärast 399 ) ,,Peloponnesose sõja ajalugu". Pärit Atikalt, sofistide suguvõsast. Võttis ka ise Peloponneose sõjast väejuhina. Kuna ta ise sõjategevusest hiljem osa ei võtnud, sai ta seda kõrvalvaatajana iseloomustada. Koosneb 8-st raamatust, alustab Kreeka varasema ajalooga. Räägib kreeka-pärsia sõdade lõpust. Sõja põhjuseks peab Ateena agressiivset välispoliitikat. Herodotost huvitasid kõik etnograafilised ja usundiloolised detailid, Thukydidesele olid tähtsad sõjatingimused, seaduspärad, eripärad jne, et tema kirjutab ainult tõde, fakte kontrollid
minema pagendusse. Pühaduseteotuses süüditatult läks pagendusse ka teine Periklese sõber, filosoof Anaxagoras. Samas asjas süüdistatud Aspasia eest olevat Perikles aga kohtunikke pisarsilmi palunud ja saavutanud õigeksmõistmise. Tõenäoliselt püüdsid Periklese vastased nende protsessidega kõigutada demokraatia liidri mainet rahva hulgas, kasutades selleks lihtinimeste umbusku Periklesega seotud vaimuinimeste suhtes. Kuid Periklese positsiooni need oluliselt ei kahjustanud Peloponneose sõja puhkedes oli ta jätkuvalt Ateena mõjukaim riigimees. Peloponnesose sõda (431 404) ja oligarhilised riigipöörded Ateenas Sparta ja Ateena vahel 445. a. sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva
annaabi.ee 
