jõudis siia esmajoones läänest. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn((Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I). Suhted naaberrahvastega olid üldiselt rahumeelsed, ehkki oma aja kommete kohaselt korraldati üksteise juurde aeg-ajalt röövretki. Vaenlaste eest otsiti varju linnustes, pelgupaikades metsades ja soosaartel. Nende harvadel puhkudel, kui vastased mõnd linnust piirama hakkasid, piisas sageli lunamaksust (Adamon, A. ja Karjahärm, T. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Vene kroonikais nimetatakse sääraseid väljapressimisi maksukogumiseks. 12.sajandil püüdsid venelased rohkete sõjaretkedega Eestit tagajärjetult alistada ning mõnikord neil õnnestus vallutada mõni tähtsaim linnus(näiteks 1191-1192 Tartu
Vähem kasutati ka vibu ning nooli. Kihelkonnad ja maakonnad moodustasid suuremaid väeüksusi, mida nimetati malevateks. Sõjakäigule naaberrahvaste juurde minnes liiguti tavaliselt sügavale vastase tagalasse, rüüstates tagasi tulles teele jäävaid külasid ning tuues kaasa sõjavange ja röövitud kariloomi. Tagasi koju jõudes võis samas oodata vaenlase karistusretke, mistarvis peideti vara sügavale metsadesse ja ise kindlustuti linnustes või soode-rabade keskele rajatud pelgupaikades. Kuni muinasaja lõpuni võimaldas eestlaste sõjaline tase vaenlastele suhteliselt edukalt vastu panna.
annaabi.ee 
