Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal
61
Tema elu läbivateks küsimusteks said patu olemus ja Jumala arm. Augustinusel tuli
kokku puutuda donatistide lahkusuga, kelledele astus ta vastu teoloogilise rünnakuga. Ta
kinnitas, et kirik on katoliiklik (ehk ülemaailmne), kui donatistide arvates piirdus kirik
nende endiga. Augustinus ei pooldanud küll eksiõpetuse karistamisena surmanuhtlust, ent
ometi andis ta selleks (keskaegne inkvisitsioon) õigustuse oma kirjutistega. Samuti pidas
peaaegu 20 aastat Augustinus ,,raevukat sõda" pelagianismi vastu. Pelagius oli munk (kas
sotlane või iirlane), kes uskus, et kristlane võib elada ilma patuta, milleks ta ei vaja
jumalalt muud abi kui õpetust ja Jeesuse Kristuse eeskuju.62
Kaasajal on oikumeenikud küsinud, kas donatistide ja ariaanide tõrjumine oli
oikumeeniline tegu?. Vastuseks on see, et tol ajal mõisteti ainult oikumeeniat , mis
teostus läbi õpetuse. ,,Niinimetatud hereeterlus oli neil aegadel omamoodi natsionalism
või kolkapatriotism".63