mandril punakam. Elab 7 aastaseks. Orava ladina keelne nimetus on Sciurus vulgaris L.Rahvas kutsub Oravat “Käbikuningaks” TOITUMINE Oravad söövad männi- ja kuuseseemneid, tammetõrusid, marju, seeni, puukoort ning puumahla.. Suurem osa oravate aktiivsusajast möödubki toitudes, halb ilm võib oravate tegevust tugevasti pärssida, sest nad suudavad ilma toiduta vastu pidada kõigest paar päeva. Sügisel hakkab orav talveks toiduvarusid koguma. Ta matab need salajastesse peidikutesse 20-30 cm sügavusele mulla alla, varud leiab ta tänu suurepärasele haistmisele.Oravad söövad meelsasti ka linnupoegi ja mune, tigusid, putukaid. Talveks kogub toiduvarusid. PALJUNEMINE Oravate jooksuaeg on jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad pärast 36-42 päevalist kandeperioodi. Juhul kui on käes kehv käbiaasta, võivad pojad sündida alles suvel. Poegi on pesakonnas keskmiselt kolm, kuid on täheldatud ka 1-8 pojalisi pesakondi. Pojad iseseisvuvad 10 - 16 nädala jooksul
konnadel halli-mustatäpiline määrdunud valget tooni. Looduses peetakse hariliku kärnkonna tavaliseks elueaks 10 kuni 12 aastat. ELUVIIS Harilik kärnkonn elab tavapäraselt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 68 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud. Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena. Päeval peitub kärnkonn varem valmiskaevatud peidikutesse, milleks on tavaliselt metsataimede juurealused urud. Mõnikord poeb kärnkonn päevaks ka kivi alla. Sellistes peidukohtades on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Pärast päikeseloojangut urust väljudes võib kärnkonn saagiotsinguil läbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade ilmadega on kärnkonn kõige aktiivsem. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma
Mina arvan, et Eesti riik ei oleks tohtinud nii kergekäeliselt alluda NSV Liidu provokat-sioonidele ja kirjutada alla baaside lepingule. Eesti riigi valitsus arvas naiivselt, et neutraliteedi välja kuulutades jäädakse sõjast puutumata. Kuna sõda oli vältimatu ja sellest osa oleksime saanud me kindlalt, tulnuks eestlastel valmistuda partisanisõjaks. Sõjaohtu tundes, oleks pidanud Eesti riik hakkama varustust sõja tarvis koguma hakkama ja seda metsa peidikutesse peitma hakata. Samas sõjaväe juhatus oleks olnud hajutatud. Ennem oleks vaja olnud vaid paari pommi Toompeale ja Kadriorru, et sõjavägi ilma juhatuseta jätta. Minu arvates ongi nii väikese riigi nagu Eesti ainuke võimalus sõjategevuseks partisanisõda, mis võimaldab ka pärast riigi okupeerimist võitlust jätkata. Paljud eestlased läksid metsa pagendusse, sest ei soovitud nii venelaste kui ka sakslaste eest võidelda.
osavusest selle avamisel. Umbes neljakordes harjutamisega oskab orav väga kiiresti ja vilunult pähklit avada. Orav on loomariigis suure raiskaja kuulsuses. Näiteks loobib ta puu alla laiale rohkem pähkleid, kui ära sööb, ja õunaaias pudistab ära ilusaid õunad selleks , et neist seemneid kätte saada. Oravad ei maga talveund. Kuna talvel ei saa nad toitu hästi kätte korjavad nad enne talve endale varusid. Puuõõnsustesse, maapealsetesse peidikutesse puujuurte alla korjavad nad kuivatatud seeni ja marju, seemneid ja pähkleid. Paljud seemned ja pähklid, mille orav on maha matnud ununevad talve jooksul, ja kevadel hakkavad need idanema ja nendest võivad kasvada uued taimed. Talvel, aga otsivad oravad vahel tuulisemaid paiku kust suurema osa lund on ära puhutud ja kraabivad sealt taimi välja. Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahel isegi suuremaid
20. Septembril 1944 jõudsid Vene väed Rakverre ja taastati nõukogude haridusosakond, mille juhatajaks sai Jaan Kurn. Olukorrad koolides olid endiselt kehvad - eriti suuri probleeme oli küttepuu veoga, sest taludel polnud hobuseid ja mehed olid peidus. 1950-ndad olid eriti rasked, sest rahvas oli aetud kolhoosidesse, töövõimelisemad suundusid linnadesse, palju mehi ja naisi arreteriti ning paljud küüditati Siberisse. Sõja ajaks oli palju koolivara viidud ka peidikutesse, ning sõja lõppedes tassiti need tagasi. Lisaks toodi õppevahendeid Leningradist, Moskvast ja Riiast. Kuna pärast sõda oli transpordiolud kehvad, hakati koolide juurde internaate looma ning kasutati ka küüditatute mahajäänud maju. 1956 rajatud Rakvere Internaatkool oli Eestis esimene. Algul toodi kohale 210 õpilast, kes pidid olema idee järgi kõige vaesemate perede lapsed. 1. Septembril hakkas kool 7-me klassiga, kus igas klassis oli 30 õpilast. Igal õhtul loeti
eemaldada ilma jälgi jätmata. (c) arvestada, et seadisel oleks vähemalt 11 mm läbimõõduga ava või vähemalt 11 mm pikkused ja 3 mm laiused pilud. 7 · Erandlikult võib isotermiliste veoseruumidega sõidukite veoseruumi ustele paigaldada tollitõkendid, uksehinged ja mis tahes abidetailid, mille eemaldamine võimaldaks ligipääsu veoseruumi sisemusse või peidikutesse, kuhu võib kaupu peita, järgmiselt: (a) Väljastpoolt paigaldatud kinnituspoltide või -kruvide abil, mis ei vasta nõuetele, tingimusel et: - kinnituspoltide või -kruvide otsad kinnitatakse uksepaneeli välispinna või -pindade taga oleva alusplaadi või sarnase seadise sisse, ja - piisava arvu kinnituspoltide või -kruvide pead keevitatakse tollitõkendi, uksehingede jms külge nii, et need täielikult deformeeruvad ja
tagajalad on varustatud teravate küünistega, mis aitavad neil okstel püsida. Kunagi oli harilik orav püügiloom - tema talvekasukas oli kõrges hinnas. Orav toitub põhiliselt taimsest toidust, kuigi mõningate arvamuste kohaselt on ta linnupesade rüüstaja. Neil süüdistustel on veidi ka tõepõhja all. Orava karvastiku värvus varieerub ka Eesti ulatuses: Saaremaal on see valdavalt hallikam, mandril punakam. Sügisel hakkab orav talveks toiduvarusid koguma. Ta matab need salajastesse peidikutesse 20-30 cm sügavusele mulla alla, varud leiab ta tänu suurepärasele haistmisele. Ta on pidevalt valvel, ronides väledalt mööda puutüvesid või hüpates oksalt oksale. Orava nägemine ja kuulmine on väga hea ja ta põgeneb väikseimagi müra puhul. 6. Metssiga (Sus scrofa) Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu. Metssiga on tüüaka kehaehitusega mustjaspruuni harjaskarvastusega sõraline sigalaste sugukonnast. Levila, kus metssiga elab, hõlmab Põhja-Aafrika ja
annaabi.ee 
