Eriline anatoomiline ehitus: klorofülli sisaldavate klorotsüstide kõrval leidub suuri pooride ja seinapaksenditega hüalotsüste, mis on võimelised vett imama ja säilitama. Gametangiumid arenevad okstel. Lisaks tselluloosidele rakukestades antiseptilist sfagnooli. Lehtsamblad -Harilik vesisammal Fontinalis antipyretica kasvab järvedes kuni 3-4 m sügavusel. On üks levinumaid liike kalgiveelistes järvedes, kuid leidub ka pehmeveelistes. 13. Sõnajalgtaimed – tähtsamate klasside ehituse eripära, paljunemine. Sõnajalgtaimedel ja õistaimedel paljuneb vegetatiivselt diploine sporofüüt. Koldadel toimub vegetatiivne paljunemine varreosade abil, osjadel ja sõnajalgadel on oluline risoomidega paljunemine. Sõnajalgtaimed on sarnaseoselised (homospoorsed, isospoorsed) või erieoselised (heterospoorsed) SOONtaimed, mille elutsüklis on olulisem diploidne faas
Seega on ennekõike oluline vee värvus; veeõitsengute korral peaks see olema kas rohekas või harvemini punakas. Paljud Lõuna-Eesti järved on aga pruuniveelised. Seal ei näe oma varbaid ei ka juhul, kui olla vees vaid poole põlveni. Niisugune vähene läbipaistvus on tingitud humiinainetest, mis ei kujuta tervisele mingit ohtu. Veeõitsenguid võivad põhjustada ka teiste vetikarühmade liigid. Ainult pehmeveelistes pruuni tooni järvedes, harvem ka heledaveelistes, ajendab aastast aastasse korduvaid vohanguid rafidofüütide rühma kuuluv tativetikas Gonyostomum semen (#). Kokkupuutel paiskab tema rakk tühjaks kogu oma sisu, ise seejuures hukkudes. Suplejad võivad selle ennasthävitava tegevuse tagajärgi tunda oma kehal, kui libistavad pärast ujumist käega üle naha. Mingeid tervisekahjustusi see lima ei põhjusta, pigem vaid ebameeldivusi.
seedehäired, kõhulahtisus, oksendamine ja teadvusehäired. Vohamise ajal vees ujudes võib tekkida ka nahale allergiline reaktsioon: nahk hakkab sügelema ja kipitama 17 Veeõitsengut võivad põhjustada ka teist liiki vetikad, kuid need ei muuda vee värvust ning pole inimesele nii ohtlikud kui sinivetikad. Liigid, mis põhjustavad pehmeveelistes järvedes õitsengut tekitavad inimesele pigem ebameeldivustunde kui eluohtliku olukorra (http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2839_2837.html). Eutrofeerumist ei põhjusta alati vetikad, seda võivad põhjustada ka suurtaimed. Toitainetega rikastumine ei tähenda alati taimede pealetungi, vaid ka muutuvad erineva ökoloogiaga rühmade osakaal. Paljude suurtaimede puhul ei toimu eutrofeerumise ajal tihedat täiskasvamist, see toimub ainult alguses ning suurema ulatuse saanud
Teistel vetikarühmadel ei ole kaltsiumivajadus otseselt tõestatud. Loomade hulgas on kaltsiumist sõltuvad eelkõige koorikloomad ja limused, kes vajavad seda koostisosana oma välisskeleti ülesehitamiseks. Kalgiveelistes järvedes ilmneb Ca tugev sesoonne muutlikkus, mis on seotud tema suvise väljasadenemisega CaCO3 kujul. Väljasadenemise põhjuseks on vetikate fotosünteesist tingitud pH tõus ja karbonaatse puhversüsteemi rakendumine. Pehmeveelistes sisaldus alla küllastustaset, vajadus väike. Magneesium on kesksel kohal klorofülli molekuli porfüriini tuumas. Mg sisaldus vees ületab reeglina oluliselt tema bioloogilist tarvet. Karedust põhjustavad katioonid, mis moodustavad seebiga lahustumatuid ühendeid. Ca ja Mg on peamised kareduse tekitajad siseveekogudes. Mööduv e. karbonaatne karedus ja püsiv karedus, mida põhjustavad kahevalentsete katioonide sulfaadid ja kloriidid. · Üldkaredust mõõdetakse kui Ca+Mg
o 93% "lahtipääsevast" vasest. Üle poole vasesaastest tuleb metallurgiast ja puidu 6 põletamisest. Vask on loomadele, eriti veeloomadele väga mürgine (kalade jaoks toksilisim metall elavhõbeda järel). Kõige mürgisemad on Cu2+, CuOH+ ja Cu2OH2 2+ -ioonid. Et vase (aga ka tsingi, nikli jmt metallide) mürgiste ioonide sagedust (sidumist) mõjutavad teised veesleiduvad ühendid, siis on need metallid eriti ohtlikud pehmeveelistes magevetes. Nagu paljude metallide puhul, on ohustatuimad noorloomad ning liikide vahel on tundlikkuses suuri erinevusi (kaladel umbes 30kordseid). Analoogselt pliiga on eelneva "vasekogemusega" loomad sageli ka hiljem kõrgenenud tundlikkusega. Vasemürgistusega kaasnevad kudede, eriti neeru- ja maksakahjustused, lämbumine, sest väheneb vere hapnikusidumisvõime (kaladel); närvikahjustused ja muutused käitumises, näiteks orientatsioonivõimes ja temperatuurieelistustes; sigivuse langus
annaabi.ee 
