(lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: ,,läbi lootusetu lumma." (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust. Kareva värsside üheks algallikaks võib pidada muusikat ja selle rütme. Osa värsiridu saab mõtteliselt kanda üle nootidesse. Rohkesti on luules toetavaid liitsõnu: hirmking, saatusekelluke, leekkeel, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas. Seesugused sõnad annavad minu arvates luulele erilise maigu juurde. Mind hakkasid luuletuses häirima korduvad sõnad: Linn, müütiline mõjuvõimas linn (lk 27) Tüüpiline tekstinäide kahelt realt leiab usu, lunastuse, lootuse ja lohutuse, koos koma ja mõttekriipsuga: ,,ainult nõnda saab sõlmida usku ja lunastust lootust ja lohutust" (lk 89)
(lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: „läbi lootusetu lumma.” (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust. Kareva värsside üheks algallikaks võib pidada muusikat ja selle rütme. Osa värsiridu saab mõtteliselt kanda üle nootidesse. Rohkesti on luules toetavaid liitsõnu: hirmking, saatusekelluke, leekkeel, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas. Seesugused sõnad annavad minu arvates luulele erilise maigu juurde. Mind hakkasid luuletuses häirima korduvad sõnad: Linn, müütiline mõjuvõimas – linn (lk 27) Tüüpiline tekstinäide kahelt realt leiab usu, lunastuse, lootuse ja lohutuse, koos koma ja mõttekriipsuga: „ainult nõnda saab sõlmida usku ja lunastust lootust ja lohutust” (lk 89)
Kui enne oli ta pigem napp ja vihjav kui pillav ja sõnaohter, siis nüüd on ta - vahest intensiivsema kõlakogemuse huvides ja suurema veenmisjõu saavutamise nimel? - hakanud kasutama enam retoorilisi kordusi ja ümberütlemisi. Rohkesti on tekstis tugeva värvinguga, läbivat emotsiooni toetavaid liitsõnu, näiteks hirmkirg, saatusekelluke, leekkeel, leekveetlev, tõemeel, purpurpulss, purpurkõrgus, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas jne. Teisenenud on Kareva luule liigendus. Üksikluuletuste asemele on tulnud pikemad, nummerdatud tsüklid. Väliselt annab see juurde suursugusust, sisuliselt aga suuremat ei muuda. Kareva kirjutab endiselt valguse poeesiat, kuid selles on rohkem jumalikku tõeteadmist, omaetteolekut kõrgeimas mõõtmes. Tule, tõeline elu - tule põrmusta; pühitse meie maailmakogemus oma kõrgesse selgusse (lk 11). See on oluline kutse
Ekket. Ekke käsib vakka olla ja jätkab romantilise juttuga, räägib ka näites loo Noost ja Ellast ning nende armastusest, kuidas kui nad nelikümmend aastat olles abielus olnud küsib Ella hüljeküttilt Nooilt, et kas ta jäi rasedaks kullerkuppudest või temast, Noom vastab sul on neliteist last aga ikka ei ole taibanud oma raseduse põhjust, mille peale nad. naeravad. Igatahes peale jätkuvat romantikast ja sellest kuidas aramstus opüha nagu peegelpuhas järv metsas ütleb Elda Ekkele, et tal ei ole õrna aimugi millest Ekke siinpajatab nii kaua ja mainig, et kuuleb vaid ta häält ja on purjus. Hommikul kui päike juba kõrgel taevas lahkub Ekke jättes Elda kes on tõmbunud patjadesse. Väljas leiab Aleksandri sahka uurimas ja pärib kuidas läks, Ekke vatsab hästi ja kui Aleksander küsib kuhu edasi kas tagasi soose, siis Ekke vastab, et ei, ta peab jälle liikuma. sest kui on kuskil liiga kaua
annaabi.ee 
