EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1200-1500
Samal ajal püüdis ta ennast ka maha rahustada.
Keskaja inimene oli eelkõige ja alati usklik. Ta võis olla mingi võimude poolt taunitava
ususekti liige, ta võis olla kuulutatud ketseriks, kuid ta ei olnud ateist. Hirm Jumala kohtu ees
saatis teda kõikjal. Siit aga ilmneb üks suurimaid kasvatavaid tegureid keskaja ühiskonnas -
see on karistamatuse puudumine. Piisab võrdlusest tänapäeva ühiskonnaga, kus vaatamata
väga paljudele suuremal või vähemal määral efektiivsetele pedagoogikavooludele, ei ole üle
saadud karistamatuse tundest inimeste väärtushinnangutes. Tänapäeval on arvamus "Kui
keegi ei näe, siis keegi ei näegi!" üsna tavaline ja sügavalt juurdunud. Keskaja ühiskonnas
seda olla ei saanud. Jumal nägi kõike, Tema pilk ulatus nii viimase kõrilõikaja ja röövli kui
ka kõige vagama inimese sügavaimasse hingesoppi. Teda ei saanud petta. See oli keskaegse
ühiskonna kõige suurem distsiplineeriv hoob. Ega asjata ei nõudnud ka kõige paadunumad