Forselius sai aru, et senised kooliraamatud on õppetööks keeleliselt ebasobivad. Koos Johann Hornungiga töötati välja uus kirjaviis, milles ortograafia kohaldati maarahva kõnekeelele, võõrtähed c, f, q, z, y ja x jäeti välja, loobuti h-st eelneva vokaali pikendusmärgina ning kasutusele võeti „ä“ täht. (Andresen: 1991, 35.) B. G. Forseliuse tegevusele ja rahvakooli loomise ideele oli suureks eeskujuks tšehhi päritolu humanist, filosoof, usuteadlane ja pedagoogikateaduse rajaja Jan Amos Komensky. „Komensky seisukoha järgi on kõik inimesed arenemisvõimelised, riigi ülesandeks olla seepärast koolide avamine vaestele ja rikastele, poistele ja tüdrukutele, teisisõnu: üldise kooliõpetuse kehtestamine“ (Andresen: 1991, 35). Komensky pidas oluliseks emakeelset algõpetust ning asetas esikohale huvi äratamise kooliõpetuse vastu ja võimete edendamise. „Enne Forseliust oli vähestes olemasolevates
Nende teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Teadmiste talletamiseks loodi entsüklopeediaid. Tuntuim entsüklopedist oli Denis Diderot. Valgustusaja kirjanikud on: Montesquieu, Voltaire, Diderot, Rousseau, Schiller, Goethe, Defoe, markii de Sade, Faehlmann. Valgustusajal olid hinnatud romaanid ja draamad.Valgustusaja olulisemad ideed on: vastuhakk autoriteedile (kulmineerus 1789.a revolutsiooniga), ratsionalism (mõistuspärasus), valgustusidee (pedagoogikateaduse algus), kultuurioptimism, tagasi looduse juurde, humaniseeritud kristlus (jäeti välja dogmad), inimõigused (võitlus tsensuuri, neegerorjuse vastu ja naisteõigused). 2. Jonathan Swifti peateos on ,,Gulliveri reisid". Teost iseloomustavad sõnad ,,filosoofiline", ,,allegooriline", ,,sümbolistlik", ,,utopistlik". Maailmakirjanduses on teos oluline, sest see on üks filosoofilise satiiri silmapaistvamaid näiteid. Teose jaoks
ja isetegevus uue liikumise märksõnadeks. Õppematerjal viidi vastavusse laste arengutasemega, töötati välja uued õppetöö meetodid ja vormid. Esile tõsteti üldõpetuse põhimõte, mille järgi kooli algastmes tuli elu-, loodus- ja kultuurinähtusi tundma õppida mitte üksikute ainete kaupa, vaid komplektselt, eluliste tegevuste kaudu. Ideaalseks, õppeaineid ühendavaks õppetegevuseks algkooli algastmes peeti kodulugu. Eesti pedagoogikateaduse edasiarendamisele aitas kaasa Tartu Ülikooli pedagoogika õppetooli rajamine. 1920. aastal nimetati selle esimeseks professoriks Peeter Põld, kes oli Eesti rahvusliku kooli rajaja. Eesti õpetajad tutvusid reformpedagoogikaga ulatuslikumalt 1922. aasta suvel esimesel Eesti kasvatusteaduslikul nädalal. Selle korraldaja oli Eesti Õpetajate Liit, esinesid tuntud teadlased Saksa- ja Inglismaalt. Teaduste kiire areng viis õppeprogrammide ülekoormamiseni, tundides ei suudetud
Vahet tehti õpilaste vigade ja eksimuste vahel. Väikeste vigade kõrvaldamiseks nähti ette ühed, eksimuste vastu teised vahendid ja võtted. Teaduste kiire areng viib õppeprogrammide ülekoormamiseni- nii deklareeris Käis- tundides ei suudeta programmi mälukohaselt läbi võtta, õpitu unustatakse tuttu, sest see pole saanud isiksuse lahutamatuks osaks. Reformipedagoogikast lähtudes väitis Käis, et huvi on õppimise tähtsaim motivatsioon. J.Käis jälgis tähelepanelikult pedagoogikateaduse arengut Lääne-Euroopas ja hindas kriitiliselt tolleaegsete pedagoogiliste voolude äärmuslikke suundi. Ta hoidus daltoniplaani liialdustest, töökooli all mõistis Käis lapsepärast, elulähedast ja huviküllast tööd, mis õpilase iseseisvas tegevuses pidi arendama tema individuaalseid võimeid: meeli, vaimu, keelt ja kätt, andes üjtalsi teadmisi ning oskusi ümbritsevast elust. Ta käsitles Eesti pedagoogilises perioodikas üldõpetusega seotud probleeme. J
annaabi.ee 
