Jaan Tõnisson on sündinud Viljandi vallas Mursi talus 22. Detsembril 1868. aastal. Jaan asus 10. Aastaselt õppima Tusti külakooli ja õppis seal 8 aastat. Peale seda sooritas ta Tallinnas gümnaasiumi küpsuseksamid ja hakkas 1888. aastal õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. 1892. aastal lõpetas ta ülikooli õigusteaduste kandidaadi kraadiga. 1896. aastal ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel ära Postimehe ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. See ajaleht sai ruttu Eesti põhiliseks ajaleheks. Tõnisson oli lehe väljaandja kuni aastani 1930. ja selle peatoimetaja kuni 1935. aastani. Temaga seostatakse sellist asja nagu Tartu renessanss. See oli selline asi kus nad hakkasid oma sõpradega Tartu kauplustes ja restoranides reklaamima eesti keele kasutamist. Sel ajal kasutati eesti keelt vähe ja see oli haruldane kui seda kuulda sai. Mõne aja pärast
Natukene National Geographic ajakirja ajaloost: · National Geographoc ajakiri loodi 1888. Aastal National Geographic seltsi poolt. · Esimeseks presidendiks oli Gardiner Green Hubbard, praeguseks on Tim Kelly. · Algselt tuli rahastus NG seltsilt endalt, kuid praegu tuleb peamine rahastus NG telekanalilt ja tellimustest. · Samuti on rahastajaks ,,The society" ehk NG selts, mis koosneb haritlastest, ärimeestest ning riigikogu ametnikest. Nemad rahastavad peamiselt uurimustöid ja retki. · Ajakiri ilmub 12 korda aastas e kord kuus, millele lisanduvad 4 kaarti. · Praegune peatoimetaja on Chris Johns. · Algas, kui teaduslik päevik, kuid kasvas edasi ajakirjaks. · Läbi aastate on NG võitnud mitmeid ajakirjandusauhindu. · 2011 aastal võitis ajakiri "Aasta ajakirja" auhinna · Ajakirja kõige tuntum kaanepilt on 1985 aasta juunis avaldatud pilt 13-aastasest Afgaani tüdrukust · Huvitav vahejuhtum: 2006. ...
Oma algatust oli võimalik praktiseerida vennaskonna liikumises ja ka valdades (siis küll tegutses mõisnike kontrolli all). Rahvuslik liikumine on pikk periood (al 1857). Siis hakkas ilmuma Perno Postimees (tänu Jansen). Esimesi aastaid on nimetatud ka ärkamisajaks. Rahvustunde tekke ja rahvust liitvad üritused. 1881. aastal toimus teatud pööre (Tsaar Aleksander 3. ). Siis algas venestusaeg. 1896 teatud pööre- Tartu renessanss (kuigi venestus jätkub). 1896 saab Tõnisson Postimehe peatoimetajaks. Uus tõus jätkus sajandi alguses. 1905 hakkab poliitiline aspekt. Tekivad Eesti erakonnad. Kuigi venestusaeg jätkus ikka. Ärkamisaeg Jansen Hurt Jakobson Elas 1819-1890 1839-1906(7) 1841-1882 Haridus Kihelkonna kool vana Tartu Üliooli usuteaduskond Torma kihelkonna kool, Vändra; Kohaliku Cimze seminar,
Õhtusöök Walterite juures sai määravaks.Ta võeti tööle "Vie Francaise'i" ajalehetoimetusse kus alguses pidi ta kirjutama jäjejuttu Alzeeria kohta e "Aafrika küti mälestused". Walterite juures kohtus Georges ka proua de Marelle'ga, kellesse ta silmapilkselt armus. Marelle tütar paneb mehele nimeks Bel-Ami. Alustades väiksematest üritustest ning pehmematest uudistest, ronib ta mööda karjääriredelit üles saades peatoimetajaks. Esimeste artiklitega aitas teda Forestieri naine, Madeleine. Samal ajal kasutab Madeleine oma positsiooni, et hoida Georgesi asjadega kursis. Nii tutvub mees väga paljude tähtsate poliitikutega ning Pariisi nn VIP-idega. Marelle tütar paneb mehele nimeks Bel-Ami. Aja möödudes halveneb Forestieri tervis ning ta sõidab Lõuna-Prantsusmaale, et oma tervist parandada. Kui asi päris hulluks läheb, kirjutab Madeleine Duroyle kirja, et ta
astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi ja seejärel sai ajalehe "Postimees" toimetusse. Ta oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt ka Eesti Vabariigi riigivanem. Jaan Tõnisson abiellus 6. Aprillil 1910 Hildegrad (Hilda) Lõhmusega. Neil sündis ka viis last. Kolm poega ning kaks tütart. - Elukäik Jaan Tõnisson sai 1896. a ajaleht "Postimees" peatoimetajaks. Lehest kujunes välja Eesti rahvusluse peamine häälekandja ning hiljem sai leht erakondade ajaleheks. Tõnisson oli 1935. aastani Postimehe peatoimetaja. Tõnisson oli sallimatu oma oponentide ja oma parteide sisepositsiooni vastu. Tõnissonil tekkis vastasseis Ado Grenzsteini Olevikuga ning puhkes sulesõda, mille võitjaks tuli Jaan Tõnisson. Jaan Tõnissonist sai Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid.
................................................................................lk 6 2 Boriss Nikolski (1931) Boriss Nikolski sündis 9. oktoobril 1931 Leningradis. Ta on lõpetanud Moskva Gorki nimelise Kirjanduse Instituudi. Peale sõjaväeteenistust töötas ta ajakirjades ,,Kostyor" ja ,,Avrora". Peale seda sai ta ajakirja ,,Neva" peatoimetajaks. Ta alustas oma tööde avaldamist ,,Smena" ajakirjas. Ta on rohkem kui 20 lasteraamatu autor ja 9 täiskasvanute raamatu autor. Tema kaksikvend on Nikolsky NM, Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik. Boriss Nikolski teosed on: · ,,Armee tähestik" · ,,Lõbusad sõdurilood" · ,,Ma ootan ja loodan" 3 Lõbusad Sõdurilood
põllumeeste seltsi presidendiks, kirjutas kolm Isamaakõnet Lydia Koidula- on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Aitas isal toimetada Eesti Postimeest, 1870.aastal pani aluse eesti rahvuslikule teatrile. Jaan Tõnisson- oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. Oli EÜS esimees ja kohtuametnik Venemaal, 1896.aastal sai Postimehe peatoimetajaks. Oma tegevuses seadis esikohale eneseteadvuse arendamise, astudes välja venestamise saksastumise vastu. Tänu Jaan Tõnissonile muutus eesti keele kasutamine jälle tavaliseks. 3.Pildiküsimus (seega vaadake natuke mõtlikumalt ka pilte õpikus) 4.Töö allikaga. 5. esimene eestlaste üldlaulupidu Tartus (täpne toimumisaeg)- 18.-20. juuni 1869 Otepää kirikus õnnistatakse EÜS-i sinimustvalge lipp (aasta) 1884
soovitab ja vastab küsimustele. Kõik kujundatud küljed saadetakse Hearsti ülevaatamiseks ja kinnitamiseks ning järgneb tagasiside ettepanekute ja ideedena. Cosmopolitani lugeja Eestis 15-34 aastaste vanusegrupis on 29 000 lugejat (üldarv 37 000) Tallinnas 10 000 lugejat Lõuna-Eestis 10 000 lugejat Lääne-Eesti 6000 lugejat Muudes linnades 8000 lugejat Keskharidusega 18 000 lugejat Üliõpilastest 14 000 lugejat Töötavatest inimestest 8000 lugejat Huvitavat: Kuidas Eestis saada peatoimetajaks Valimine toimub konkursi teel 1)Inglisekeelne CV saadetakse Ameerikasse Hearst Corporationisse. 2)Kahetunnine konverentskõne Hearst Corporationi tegevdirektori ja asetäitjaga, kelle teha on otsus. Koolitus New Yorgis Hearst Corporationi ettevõttes. Võrdlus teiste ajakirjadega National Geographic 5 miljonit lugejat kuus (33 riigis) Marie Claire 15 miljonit lugejat kuus (36 riigis) Glamour 17 miljonit lugejat kuus (16 riigis) Vogue 22 miljonit lugejat kuus (18 riigis)
Uus linnaseadus,. Soodustati õigeusu levikut. Vanavara kogumine- 1888 hurda poolt alustatud rahvaluule kogumine. Sobilik viis patrioolse meelsuse avaldamiseks. Sinimustvalge- eesti üliõpilaste seltsi lipp, mis pühitseti sisse otepääl 1884. vastupanu venestamisele. Karsklusliikumine- tegelesid rahvaharidustööga ja meeelelahutusega. Ehitati seltsimaju. Rahvuslikud eesmärgid. Tartu renessanss- tartu rahvusmeelsed seltskonna liidrid ostsi ära postimehe ja panid peatoimetajaks Jaan tõnissoni, EÜS esimehe. Õhutas kultuuri edendamist, tartus uus lotus. Rajati eesti laenu ja hoiuühisus. Pragmaatiline sound- 1901 Teataja umber asutatud ringkond. Hakkas kõnelema rahva majandusliku edendamisest. Toimetaja oli Päts, kaastöölised vilde, tammsaare. Kukutasid raekojas sakslaste võimu 1904. 17 okt manifest- peterburi keiser lubas alamatele kodanikuvabadusi ja rahvaesindust.
ülemvõimu alt; · 1868. aastal keelati teoorjus Kultuurielu elavnemist soodustas aastal 1802 taasavatud Tartu Ülikool, Esimeseks suursündmuseks oli "Kalevipoja" ilmumine F. R. Kreutzwaldi sulest 1862. aastal eestikeelse väljaandena . V. Jannsen (1819-1890) on pärit Vändrast. Ta alustas oma ametiredelit kutsarina, tõusis köstriks, siis kooliõpetajaks ja lõpuks esimese järjekindlalt ilmuva ajalehe Perno Postimees (ilmus esmakordselt 1857. a.) peatoimetajaks. Jannseni suurimaks teeneks oli esimese üldlaulupeo korraldamine Tartus aastal 1869. 12. 1905. a. sündmused. "Noor Eesti"-revolutsiooniline liikumine, konstantin päts 1907. aastal loodi Eesti Kirjanduse Selts Esimese Maailmasõja (1914-1918) Esimese Maailmasõja (1914-1918) 14.novembril 1917 kuulutas Maapäev enese Eestimaa ainukeseks kõrgema võimu kandjaks kõrgeimaks võimuks Eestis Eesti Vabariigi väljakuulutamine. 21
eriti 1836. aastast aates kritiseerima teoloogiat ning kalduma materialismi poole, mis tema juures täielikult võimule pääseb 1841. aastal. 1843. aastal ilmus ka tema ,,Tuleviku filosoofia põhiprintsiibid". Tol ajal Reini radikaalsed kodanlased, kellel oli kokkupuute- punkte pahempoolsete hegellastega, asustasid Kölnis opositsioonilise ajalehe ,,Reini ajaleht". Marx ja Bruno Bauer kutsuti ajalehe juurde peamisteks kaastöölisteks, 1842. aasta oktoobris aga sai Marx peatoimetajaks ja asus elama Bonnist Kölni. Ajalehe revolutsioonilis-demokraatlik suund muutus Marxi toimetajaks oleku ajal üha kindlamaks ja valitsus allutas ajalehe algul kahe- ja kolmekordsele tsensuurile, siis aga otsustas selle 1. jaanuaril 1843. aastal hoopis sulgeda. Marxil tuli selleks tähtajaks toimetajaamet maha panna, kuid tema lahkumine ikkagi ei päästnud ajalehte, ja see suleti 1843. aasta märtsis. Marxi kõige tähtsamateks artiklitest ,,Reini Ajalehes" märgib
aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892-aastal õigusteaduste kandidaadi kraadiga. Tõnisson oli 1891-1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892-aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse. 1894-1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse. 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ning nimetasid Tõnissoni selle peatoimetajaks. 1890-aastal tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ago Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga. 1898-1918- Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902-aastal tartu Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. 1911- Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees. 1935- Eest Vabariigi aastatel ka ühistegevuseprofessor. 1905-1917-Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatliku Ühisuse juht.
aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.Tõnisson oli 18911892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.18941896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse. ELUKÄIK * Aastal 1896 nimetati Tõnisson ajalehe Postimees peatoimetajaks. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks. * Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu
kuid oli tekkinud põlvkond, kes oli rahvuslikult meelestatud (eesti haridus). Villem Reiman Reiman (1861-1917) jõudis oma õpingutega Tartu Ülikooli (1882) venestamise alguses. Koos mõttekaaslastega loodi Eesti Üliõpilaste Selts. 1884 õnnistati sisse nende lipp - sini-must-valge. Pärast ülikooli lõpetamist (1887) asus Hurda juurde prooviaastale Peterburi. Peterburist kutsuti Kolga-Jaani kirikuõpetajaks, sai ametlikuks. 1896 ostis talupoegadega ära "Postimehe", mille peatoimetajaks sai Tõnisson. 1907 lõi Eesti Kirjameeste Seltsi, kuid sattus noorpõlvkonnaga konflikti (noored toetasid euroopa modernismi laadi). Eduard Vilde Vilde (1865-1933) kirjanikukarjäär sai alguse Virulase toimetusees, kuhu Jaak Järv ta kutsus kui oli lugenud ka põnevusjuttu "Kurjal teel". Vilde tõi toimetusse pöörde, kus hakkas domineerima algupärane tekst mitte tõlgitud. Ta kirjutas põnevalt ja naljakalt, oskas lugejaid kohe haakida looga ning sai omalajal populaarseks
· tõlkis katkendeid ,,Laul minu Cidist" · tõlkis ,,Sevilla tähe" · hakkas kirjutama saatekäsikirju oma tõlgetele · ,,Kaneelist torn" · Valimik Garcia Lorca luulest · ,,Mu kätes on tuli" 1970 aastad · saabus Ricardo Mateo · Aarelaid õpetas hispi Tallinnas · 3 Hone'i õpilast koostasid Hisp-Eesti sõnaraamatu (ka Talvet) · 80.ndad samas vaimus Ivar Ivask · Loomingu Raamatukogu andis välja kirjandust · Books Abroad, sai selle peatoimetajaks · Jorge Guillén paelus Ivaskit, oli vaimseks isaks · Octavio Paz Ivaskiga suhelnud, pühendas luuletuse talle · suhtles ka Kaalepiga, saatis Kaalepile hispaaniakeelseid raamatuid 1990 (IV) · 1992-3 loodi hispaania fil · Talvet & Tiiu Põder Keskaja Hispaania kirjandus Keskaja Hisp luule · araabia luule mõjutas, eriti romanssi · Araabias polnud stroofi, oli kaksikvärss beit · assonantsriim hisp kangelaslauludes
juhte 19. saj lõpus ja 20. saj alguses. 1883. a oli Reiman üks EÜS-i asutajaliikmeid, 1886 sai temast seltsi esimees. Venestusaja haripunktil suutis ta rahvuslikule liikumisele elu sisse puhuda. Jaan Tõnisson (1868-1941) eesti poliitik, riigitegelane, õigusteadlane, korduvalt EV riigivanem. 1891-1892 EÜS-i esimees, 1892 astus ka EKS-i ning hakkas kuuluma K.A. Hermanni toimetatud ajalehe ,,Postimees" toimetusse. 1896 asus ta selle peatoimetajaks (kuni 1930. aastani oli lehe vastutav väljaandja) Propageeris koos kaaslastega (Reiman jt) venestusajal eesti keele kasutamist. Temast kujunes üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, väärtustas liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, oli suur Pätsi vastane (õige ka, arvestades milline kabi Päts oli). Konstantin Päts (1874-1956) ametlikult poliitik ning jurist, mitteametlikult tuntud varas, reetur ning viimane kabi
Uuesti hakkas aastaraamat ilmuma alles 1998. aastal, kui seltsis oli teadussekretärina tööle hakanud Tõnu Tender. Pika pausi järgne köide kandis numbrit 35-42 (1989-1996) ja oli paratamatult ülevaatelisega küllastatud. Praegune ESA on esindusliku toimetuskolleegiumiga ning kajastatud rahvusvahelistes andmebaasides. Emakeele Seltsi Aastaraamatu peatoimetajaks on täna Mati Erelt ning toimetuskolleegiumisse kuulub 14 inimest nii Eestist kui ka mujalt. 4.2 Oma Keel (OK) Oma keel on Emakeele Seltsi poolt alates 2000.aastast välja antav ajakiri Eestis, mille väljaandmist toetab Haridus- ja Teadusministeerium. Kui kõik enne 2000. aastat ilmunud
tagajärjed, rahvusliku liikumise varjupooled, pettumus 1896. aasta hilissuvel (31. aastasena) asus kirjanik Moskvasse. Esialgu tegi ta seal kaastööd ,,Postimehele", avaldades sarja ,,Vaateid Vene elusse", mille katketas talvel, mil peatoimetajaks sai Tõnisson. Aasta lõpul kirjutas jutukese ,,Ma tulen taevast ülevalt" (jõulujutuke), mis ilmus ,,Eest Postimehes". Moskvas maini 1897. valmis vaid jutustus ,,Astla vastu" käsikiri. Järgnevalt tuli kutse toimetada Narva ajalehte ,,Virmaline", mida tol ajal omasid vennad Reinvaldid (ühiskonna probleemid, tööliselu). 1897 avaldas ta ,,Virmalises" kerge jutukese ,,Uus toaneitsi" ning hakkas ilmuma romaan ,,Raudsed käed"
Laikmaa. 1906. aastal avati põlengus hävinud ja rahva seas korjanduste raha eest taastatud ,,Vanemuise" seltsi maja. 1906. alustas Tallinnas kutselise teatrina tööd ,,Estonia", kus mängisid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. ,,Estonia" uus hoone (praegune) valmis 1913. aastal. Veidi varem avati Pärnus ,,Endla" (1911). Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele. 1896. aastal osteti K. A. Hermannilt ,,Postimees" ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. Tema juhtimisel sai ,,Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht. Kaastööd tegid ajalehele A. Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt. Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. 19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng. Linnas elas iga viies eestlane. Aastal 1897 loendati Tallinnas 60 000 elanikku, I maailmasõja alguseks oli see juba kahekordistunud. 1901
.19 2 Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu Asutatakse „Eesti spordileht“ 20. aprill 1920 „Eesti spordilehe" asutamise ettepaneku tegi Leopold Tõnson (Kaleva Malev looja, fotol) 1920. aasta jaanuaris Eesti Spordi Liidu asutamiskoosolekul. Veebruaris paluti lehe peatoimetajaks Ado Anderkopp. Märtsis selgus aga, et Siseministeerium ei anna lehe trükkimiseks luba, sest selle põhikiri oli kinnitamata. Seepärast sai ajalehe väljaandjaks spordiselts „Kalev". „Eesti Spordilehe" esimene number ilmus 20. aprillil 1920. aastal. Selle esikaanel oli rändauhind, mille eesti „Kalevi" kergejõustiklased olid 1915. aastal Moskvas võitnud. Leht ilmus ajakirjandusmaastikule tervislike eluviiside propageerijana. 1921
aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees. 1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega Oskar Kallas, Heinrich Koppel suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist. Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma
Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht
Millega on läinud Eesti Vabariigi ajalukku järgmised isikud Jaan Tõnisson. * Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. * tema rolli eesti poliitikas peetakse märkimisväärseks * vaieldamatult üks tähtsamaid Eesti poliitikuid ja ühiskonnategelasi 20. sajandi esimesel poolel (* tema tegevus rahvuslaste leeris algas juba 1890. aastatel, eriti mõjukaks muutus ta pärast "Postimehe" peatoimetajaks saamist 1896. aastal) * 1896. aastal asus toimetama Postimeest, koondades ajalehe juurde rahvusmeelseid haritlasi. * läbi Postimehe tõstatas eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamise, astus jõuliselt välja nii venestamise kui ka saksastamise vastu * näitamaks eeskuju, kõnelesid Tõnisson ja tema pooldajad linna tänavatel, kohvikutes, ärides ja teistes avalikes paikades demonstratiivselt eesti keelt * oli üks esimesi, kes levitas ideid Venemaast lahkulöömisest
Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni. 1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Karl Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastutas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist. Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.
Ajastu iluetalon: Marilyn Monroe 1960ndad Jalad. Sinnani oli kõigile paista vaid naiste jalgade kaunis säärejooks, kuid ´60ndad lähevad ajalukku miniseeliku tulekuga ja oh seda jalgadeparaadi, mis tol aastakümnel tänavad vallutas! Õnnelikud olid naised, kes said tunda kehalist vabadust ja loomulikult veelgi õnnelikumad olid mehed, kelle silmadele jagus ilu igal pool. Ajastu iluetalon: Twiggi "Moealbumi" esimene number ilmus 1952. aastal, peatoimetajaks valiti tolleks hetkeks juba üsna tuntud Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Melanie Kaarma. Ajakirja koostamisse olid kaasatud moeloojad Leida Klaus, Hilja Kulles, Saima Loik, Emmi Vahelaid, Velli Alas, Maria Krull ja Vilma Sepp. Ajakirja kakskeelses eessõnas on esitatud sotsialistliku realismi printsiibil baseeruva moekunsti idee: "Ta erineb põhjalikult kapitalistliku Lääne moeloomingust, mis teenindab vaid ekspluateeriva
-20. juuni I üldlaulupidu Tartus 1870 valmib Peterburi-Paldiski raudtee; esimene raudtee Eestis 1872 asutatakse Eesti Kirjameeste Selts 1878 Viljandis ilmub "Sakala" esimene number 1882 kevad sureb C. R. Jakobson 1887 venestamine Eestis: koolid viiakse üle vene keelele 1889 talurahvaasutuste reform, millega kärbitakse vallavalitsuste õigusi; asjaajamine läheb üle vene keelele 1884 Otepää kirikus õnnistatakse EÜS-i sinimustvalge lipp 1896 J. Tõnisson määratakse Tartusse "Postimehe" peatoimetajaks 1896 ilmus esimene kriitilise realismi teos eesti kirjanduses Ed. Vilde "Külmale maale" 1901 Tallinnas ilmub ajalehe "Teataja" esimene number; peatoimetaja K. Päts 1904 Tallinna volikogu valimistel saavutavad eestlased liidus venelastega enamuse. Tallinna abilinnapeaks saab K. Päts 1905 kultuurirühmituse "Noor-Eesti" tekkimine 1905 16. okt. Uue turu veresaun Tallinnas 1905 27. nov. üle-eestiline rahvaasemike koosolek Tartus - eestlaste esimene esindusorgan 1905 dets
1884 Otepää kirikus õnnistatakse EÜS-i sinimustvalge 1865 ,,Vanemuine". 1869 esimene üldlaulupidu. lipp Jakob Hurt. Üdini eestlus, eestlane peab saama suureks vaimult. 1887 venestamisel viiakse rahvakoolid vene Rahvaluule ja ajaloo koguja. Käib 1871 välja idee Aleksandri koolist. õppekeelele 1872 Eesti Kirjameeste Selts. 1869 Jaan Tõnisson asub ,,Postimehe" peatoimetajaks Carl Robert Jakobson. Venemeelne. Seadis esiplaanile majanduslike 1901 Tallinnas hakkab ilmuma ,,Teataja" olude parandamise. 1868 isamaaline kõne ,,Vanemuises". 1878 1904 eestlased saavad enamuse Tallinna linnavolikogu ,,Sakala" valimistel. Linnapeaks Päts 1905 kultuurirühmitus ,,Noor-Eesti" Villem Reiman
Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused
rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni. 1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma kaaslastega suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimehe ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist. Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.
Mihkel Martna – Sotsialismi ideede Eestisse tooja nn. Eesti sotsiaaldemokraatia isa. 20.saj. algus oli eesti rahvusliku liikumise taassünni aeg – nn. Tartu renessanss, kui ärkamisaegset rahvuslikku liikumist hakkasid vedama uued inimesed. Need uued Eesti liidrid jõuavad ära näha poliitiliste olude demokratiseerumise ja on loodava Eesti riigi juures. Mõjukaimaks rahvuslikuks tegelaseks oli tõusnud Jaan Tõnisson (1868 – 194?), kes oli 1896 tõusnud ajalehe Postimees peatoimetajaks. Tõnisson koonda enda taha Tartu rahvuslikult meelestatud loomeinimesed ja haritlased. (nn. aatemehed) 20.saj. alguses jõudis eestlus ka Tallinna, kus Konstantin Päts hakkas välja andma ajalehte Teataja. Teataja ümber kujunes ringkond mis hakkas üha enam kõnelema rahvuse majanduslikust edenemisest. (nn. majandusmehed) Erinevalt Postimehest kuulus Teataja kaastööliste hulka ka mitmeid vasakpoolsete vaadetega haritlasi.
See 90-00ndatel nii põnev pole. Romaan "Risti rahvas I-II" 1994-98 kus aineks Jüriöö ülestõus, aga vetemaalikus kelmiromaani stiilis. Mihkel Mutt (s. 1953). Tartust pärit. Töötab mitmetes ametites, valdavalt seotud ajakirjandusega, kultuuriajakirjandusega. Töötab Loomingu toimetuses, siis kutsutakse 90ndate alguses välisministeerimisse tööle. Tuleb sealt hiljem ära. Tuleb ajakirjandusse tagasi, 97. aastal saab ajalehe Sirp peatoimetajaks ja Loomingu peatoimetajaks. Peamiselt kirjutanud täiskasvanute proosat. Varases loomingus silmapaistev lastekirjanik "1981 Französisch!" palju kirjutanud esseistikat, alustab teatri- ja kirjanduskriitikuna. Uuel ajal avaldanud mälestusi. Mutt väheseid noori autoreid 80ndate alguses, kes tuleb kirjandusse suure pauguga. Üldiselt suured tublid, traditsioonilised. Mutt eristub sellest seltskonnast. Tajutakse küünilis-irooniliste kriitikute kamba seas. Muti tulek mõjub erandlikuna
"Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes juba ammu maailmas on elanud ja pärast meid veel kaua elama saab!" Hurt oli esmajärjekorras õpetlane ja rahva loomingu talletaja. J. V. Jannsen (1819-1890) on pärit Vändrast. Ta alustas oma ametiredelit kutsarina, tõusis köstriks, siis kooliõpetajaks ja lõpuks esimese järjekindlalt ilmuva ajalehe Perno Postimees (ilmus esmakordselt 1857. a.) peatoimetajaks. Jannseni suurimaks teeneks oli esimese üldlaulupeo korraldamine Tartus aastal 1869. Lauljaid oli vaid kaheksasaja ringis ja eesti laule esitati vähe. Nende hulgas leidis ettekandmist Soomes eriti armsaks saanud laul "Maamme". Tõlgituna kõlab esimene rida: "Oo Soome, meie sünnimaa". Jannseni eestikeelsed sõnad algavad väga sarnaselt: "Mu isamaa mu õnn ja rõõm". See laul kujunes järgneva aastasaja jooksul peaaegu pühaks lauluks. Paljude hinnangul on ühine viis Soome
teadusliku uurimise. 24. EESTI POLIITILINE ARENG SAJANDIVAHETUSEL JA 1905. AASTA REVOLUTSIOON 1890-te aastate lõpu hakkas venestussurve nõrgenema ning saabus uue rahvusliku tõusu periood. Rahvuslike ideaale hakkas maaharitlaste asemel edasi viima linnakodanlus. Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda: · Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased. Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii baltisakslastega kui nt Grenzsteiniga). Nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Oma toetajatena nähti eeskätt jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust.
tuli sooritada eksamid riigigümnaasiumi juures. Uus tõus rahvuslikus liikumises * Aastal 1894 sai võimule Nikolai II, kes oli veidi leebem venestaja, mis tõttu tekkis uus tõus rahvuslikus liikumises. -) Kui varem oli maaharitlaskonna poolne liikumine, siis nüüd oli ka linnades kõrgema haritlaskonna poolne rahvuslik liikumine. -) Tõus sai alguse siis, kui J. Tõnisson (1868 - ?), kes oli õppinud juristiks, sai Postimehe uueks peatoimetajaks, kuid hiljem ka omanikuks. *) Toimetajate seas olid ka A. Kitzberg; P. Põld; J. Luiga. *) Postimees oli eeskätt loetav lõuna-Eestis ja pigem jõukamate inimeste poolt. *) Tõnisson propageeris väga eesti keelt. -) Esile kerkis ka K. Päts (1874 1956), kes õppis samuti Tartu Ülikoolis juristiks ning esialgu töötas ta Tallinnas oma erialal, kuid aastast 1901-1905 andis ta välja ajalehte Teataja, kus pöörati suuremat tähelepanu majandusele.
Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna- Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused
Järgmine number pidi alluma juba sakslaste korraldustele. Esialgu ei tekitanud sõjaväetsensuur erilisi raskusi, kuigi kirjamehed ehmatati ära keeluga "Ei mingeid iseseisvaid artikleid!", leht pidi avaldama vaid ametiasutuste teadaandeid, tõlkeid saksa rindelehest ja kohalikku reportaazi. See korraldus püsis umbes nädala, siis tohtis uuesti iseseisvaid artikleid kirjutada, millest aga tuli esitada täpne tõlge komandatuurile. Postimehe peatoimetajaks oli saksa okupatsiooni alguses August Oinas, seejärel Martin Kuldkepp. Muidugi koondusid lehe ümber kultuuriisiksused, kes harrastasid kahemõttelist kirjutamist tähendab, tekstid olid sageli kahte moodi mõistetavad. See moodus pidi aitama tsensuurist läbi mõtteid, mida otsesõnu öelda ei saanud. Näiteks oli saksa poliitika mitmes piirkonnas erinev. Kui Tartu saksa ametivõimud kinnitasid, et eesti vilja ega talusaadusi Saksamaale ei transpordita, siis Göringeni kõnes
Pluss hulk lühemaid artikleid Balti rüütelkonna vastuliikumisest rahvuslikule liikumisele. 1930. aastate II poolel huvitus Jakob Hurdast ja Robert Jakobsonist. Pluss juhtis Eesti Kirjanduse Seltsi ajaloo osakonda, mis kogus ajaloolist traditsiooni, rahvamälestusi. Tema poolt väljatöötatud küsitluskava. Pidas oluliseks lokaalajaloo uurimist kuni küla tasandini. Kodulugu. Ka ülikooli juhtkonnas, Akadeemilises Seltsis, Ajaloolises Ajakirjas peatoimetajaks, ÕES-is. Prorektor ülikoolis J. Kõpu kõrval. 1938 ülikooli juhtimise ümberkorraldamine, Kruus sattus tagasitõrjutute hulka. Mis edutas üles kunagisi vasempoolseid vaateid. Juunikommunistide valitsuses 1940. aastail, hiljem Nõukogude TRÜ rektor. Mahu ja taseme poolest üks esimestest Eesti ajaloolasi, viljakamaid ja tulemusrikkamaid. Õigusajaloolased Nõukogude ajal õigusest eriti rääkida ei saanud aga Eesti Vabariigis, mis õigusriik, oli ja see valdkond oluline
Tsemendivabrikud + Kunda, Aseri Sõjatehased + 1912-13 Vene-Balti, Bekkeri, Noblessneri Tallinnas Hilary Karu 47 D 11 EESTI AJALUGU Poliitiline maastik Valitsusleer + baltisakslased Liberaalsete demokraatide mõõdukas tiib + ,,Postimehe" ringkond e aatemehed + Jaan Tõnisson (1868-?) sai 1896.a Karl August Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber haritlasi, nt Peeter Põld, Karl August Hindrey jt. Nad seadsid tegevuses esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega, nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Toetajatena nähti jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust. + Villem Reiman Liberaalsete demokraatida radikaalne tiib + ,,Teataja" ringkond e majandusmehed
Mihkel Mutt (s. 1953) Ta on pärit Tartust ning ta ise oli TÜ õppejõud. Ta õppis Tartu Forseliuse koolis, mis oli kirjanduskallakuga kool. Tema varasel kirjanikuteel hakkab oluliselt kaasa mängima ka M. Unt. Ta õpib 70ndatel TÜ-s ajakirjanudst ning pärast läheb Tallinnasse. 90ndate alguses teeb põike kirjandusest eemale ning läheb Välisminiteeriumisse tööle. Üsna varsti tuleb ta sealt ära. Alates 1997.aastast töötab ta Sirbi peatoimetajana ja hiljem saab ta ajakirja Looming peatoimetajaks, kes on ta praegugi. 1980 Fabiani õpilane o 1981 Französisch! – lasteraamat. 1982 Hiired tuules – järg „Progressiivsed hiired“ (igal juhul ebaõnnestunud). 1985 Keerukuju 1986 Kallid generatsioonid 1988 Vanaa Fabiani nutulaul 1988 Kerge meel 1994 Rahvusvaheline mees 1995 Üleminekuaeg o 2009-2011 Mälestused I-VI 2913 Kooparahvas läheb ajalukku
Ta eestikeelne debüüt toimub hilja, aga see ei tähenda, et ta polnud kirjanduselus sees juba 40ndatel. Luuledebüüt tulebki 40ndatel saksakeelse luulekoguga, mida ta hiljem häbeneb. Ta on pärit eesti-läti segaperekonnast ja ühiskeeleks oli saksa keel. Pagulusse minnes satub Saksamaale ja õpib seal. Ta läheb edasi Ameerikasse õppida, kaitseb seal doktori väitekirja saksa kirjanduse ajal ja jääb sinna pikemaks elama. Aastal 1967 saab ta tähtsa ajakirja peatoimetajaks (vt üles), see ajakiri ilmub täini. Antut ajakiri on oluline selle poolest, et toimetamisprintsiipides on hoiak, et püütakse anda väga mitmekesist vaadet kogu maailmakirjandusele pööratakse tähelepanu erinevates keeltes ilmunud teostele. Ivaski taust annab tõuke sellele, et eesti-läti-leedu kirjandust kajastatakse märkimisväärselt. Võib öelda et 60ndatest aastatest peale, on see peamisi kanaleid, mille kohta teadmine eesti kirjandusest jõuab laiemasse ringi
loodi Eesti Üliõpilaste selts, mis 1884. a õnnistas oma lipu Otepää kirikus pastor Villem Reiman vaimsuse idee 1888. a algas Hurda juhitud rahvaluule suurkogumine 1883. a alustas tööd Hugo Treffneri gümnaasium, selle kaudu said eesti poisid minna ülikooli Reimani ja Grenzsteini juhtimisel sai alguse karskusseltside loomine ainus lubatud seltsi liik Hermann sai Postimehe, mis sai päevaleheks, peatoimetajaks, 1896. a ostsid Postimehe Reiman ja Jaan Tõnisson, algas võitlus Postimehe ja Oleviku vahel, mille võitis Postimees Postimehe põhiseisukoht: kui ei saa kaasa rääkida poliitikas, tuleb arendada kultuuri ja ühistegevust, tuleb leida vene ja saksa mõjude vahel oma kultuurilise iseolemise niss 1900. a pandi Olevik seisma ja Postimehe suund oli saavutanud võidu, Grenzstein läks Prantsusmaale
rahvuslaste liider. Reimani ja Tõnissoni vahel oli hingesugulus ja Reimanist sai tema vaimne isa. Carl Robert Jakobsoni pooldajast muutus ta Hurda pooldajaks - tähtsamad olid üldpõhimõtted kui taktiks. 1892. aastal sai temast Hermanni juhitud Postimehe abitoimetaja. 1894. aastal juhtis ta V üldlaulupeo ettevalmistustöid, mille järel ta oli kaks aastat Venemaal kohtuametnik. 1896. aastal pandi rahad kokku ja osteti Hermannilt Postimees ära. Tõnisson sai peatoimetajaks. 28.11.1896 ilmus uus Postimees, millega võib lugeda alanuks avalikus elus nn Tartu Renessanssi alguse. Tõnisson sattus konflikti nii venestajatega kui saksameelsetega. Selles võitluses oli venestajate pooldaja Grenztein sunnitud 1901. aastal Eestist lahkuma. 1898-1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. 1905. aastal rajas ta esimese eesti partei - Eesti Rahvameelse Eduerakonna. 27.11.1905 toimub Tartus ülemaaline rahvaasemike koosolek. Tõnissoni pooldajad pidasid nõu
Iggamehhe kätte kannab. 31 EESTI POLIITILINE ARENG XX SAJANDI ALGUSES 1890-te aastate lõpu hakkas venestussurve nõrgenema ning saabus uue rahvusliku tõusu periood. Rahvuslike ideaale hakkas maaharitlaste asemel edasi viima linnakodanlus. Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda: · Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased. Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii baltisakslastega kui nt Grenzsteiniga). Nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Oma toetajatena nähti eeskätt jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust.
käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused
annaabi.ee 
