Opositsiooni keskuseks oli Tartu. 1937. aastal valiti ja tuli kokku Rahvuskogu, mis koostas uue (arvult kolmanda) Eesti Vabariigi põhiseaduse. See jõustus 1. jaanuaril 1938. Selle kohaselt: · riigipeaks oli president · Riigikogu muutus kahekojaliseks (80-liikmeline Riigivolikogu ja 40-liikmeline Riiginõukogu) Et esitati vaid üks presidendikandidaat K. Päts jäid valimised ära ja Konstantin Päts kinnitati presidendiks 1938. aasta aprillis. Peaminstriks sai Kaarel Eenpalu (1939-1940 oli peaministriks Jüri Uluots). Kuigi parlament oli nüüd jälle olemas, oli tema tähtsus väiksem kui varem, kõige tähtsamad seadused olid presidendi dekreedid. NB! Perioodi 1938-1940 Eesti Vabariigi ajaloos nimetatakse juhitava demokraatia ajajärguks. II Välispoliitika Eesti Vabariigi algusaegade põhiprobleem oli tema kui riigi tunnustamine. Inglismaa ja Prantsusmaa olid juba mais 1918 de facto Eesti iseseisvust tunnustanud
1947 - riigistati lennuliiklus ja söekaevandus. 1951 - riigistati raudteed, energeetika, gaasitööstus, terase tööstus. 1952 - Kuningannaks sai Elisabeth II (sündinud 21.04.1926). 1953 - Winston Churchill sai Nobeli kirjandus preemia. 1955 - Peaministriks Anthony Eden. 1957 - Peaministriks Harold MacMillan. Samal aastal sai Suurbritannia tuumapommi omanikuks. Selle mõjul tühistati üldise sõjaväe kohustuse seadus. 1963 - peale MacMillani erru minekut sai peaminstriks Alec Douglas-Home. 1960ndate alguses tekkisid majandusse probleemid: import suurenes, eksport vähenes. Suurenes väikeparteide tähtsus. Näiteks roheliste ja rahvuslike parteide (Sotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal). 1964 - võimule pääsesid konservatiivid. Peaminister Harold Wilson. 1968 - kokkuhoiu eesmärgil hakati vähendama oma sõjaväebaside arvu välismaal. 1970 - Peaministriks sai Edward Heath. 1973 - Suurbritanniast sai Euroopa Majandusühenduse liige.
annaabi.ee 
