mineraalid. Vett on nahas kuni 70%, noorloomade nahas rohkem, vanade loomade nahas vähem. Mida rohkem on nahas rasva seda vähem on vett. Väga vähe vett on roomajate nahas, rohkem vett veeloomade nahas. Naha omadused. ·Paksus: see määrab naha otstarbe, pealsed nahad on õhemad, tallanahad paksemad. ·Poorsus: see määrab naha hügieenilised omadused, nahk on õhku läbilaskev ja samalajal vett pidav. Õhu läbilaskus oleneb ka naha töötlusest. ·Niiskusimavus ja märgus ·Venivus: pealsenahad venivad rohkem, tallanahad vähem. ·Hõõrdepindlus: see iseloomustab naha kulumiskindlust. Nahkade töötlemine. Pärast nahkade nülgimist saame toornaha. Et see ei rikneks tuleb seda konserveerida nt: soolatakse, kuivatatakse, külmutatakse. Parkimine: enne parkimist eemaldatakse karvkate, nahka töödeldakse happete ja sooladega. Parkimis viisid on järgmise: ·kroompark: nahka töödeldakse kroomisooladega, saadud nahk on vastupidav, elastne, niiskub kiiresti ja märjalt venib
Pealse pöiaosa ei tohi praguneda pideval painutamisel. Pealsenahk peab olema tugevam, kui kasutatakse nael või kruviühendust pealse ja talla ühendamiseks. Paksematest pealsenahkadest on tähtsaim juhtnahk tugevasti rasvatatud veekindel ja tugev suurte loomade 34 nahk, mis on pargitud kombineeritud võtetega. Juhtnahk on tumedat värvi, pinnalt teda ei värvita. Õhemad pealsenahad on tavaliselt kroomparknahad ja neid on väga palju sorte. näit. Sevroo kitsenahast; sevrett valmistatakse lambanahast. Kui naha pind lihvitakse sametitaoliseks, nimetatakse seda nubukiks, lihvitud sisepinnaga nahka nimetatakse veluuriks. Seemisnahk on eriti pehme, õhuke ja hõreda struktuuriga rääsparknahk, mis kõlbab isegi filtrimiseks. Seemisnahka saab seebiga pesta ja ta on märjalt ja kuivalt peaaegu samasugune. Sadulsepa ja tehniline nahk.