Vanatädi perekond vahetas elukohta ja nii sattusid nad elama ühte tallu, kus täiskasvanud peretütrel olid mõned raamatud ja ajakirjad. Need olid huvitavad ja ema abiga sai vanatädi lugemishuvi rahuldada ajakirjadest pealkirja veerides. Kooliteed alustades oli lugemine juba nii kaugel, et võis kooli raamatukogust lugemiseks saada jõukohaseid raamatuid. Tädi meenutab, et esimene, mis ta lugemiseks sai, oli ,,Veealused." ,,Pusisin ja pusisin lugeda, aga ei saanud pealkirjastki aru. Pilte oli ka mõni. Ema abiga saime loetud kogu loo. Pärast lugesin ise üksi ka, sest lugeda oli põnev," rääkis vanatädi. Alles oli lõppenud Suur Isamaasõda. Tädile hakkasid väga meeldima vanaaegsed juturaamatud. Aga häda oli selles, et nende kirjapilt oli teistsugune. Preaegu on sellist kirja võimalik ehk näha vanadest piiblitest. Mõnes raamatus olid väiketähed tavalised, aga suured algustähed kunstiliselt kujundatud ja keerulised
väärtustavast toimest inimesele ja hääbumatust lootusest jõuda ahistavast ringliikumisest vabastava spiraalliikumiseni. Just neid motiive ei väsi Mats Traat kordamast kogu oma loomingus. Ainelt, tüübistikult ja kujutluslaadilt eelnenule sarnane on Traadi jutustus “Irdinimene” (1967). Teos on välja kasvanud autori enda isiklikust kogemusest ning käsitleb elulisi, eetilisi probleeme, eelkõige küsimust inimese kohast ühiskonnas. Nagu pealkirjastki näha, on ta selle teose keskseks tegelaseks valinud erandliku inimese ehk siis noore, raske iseloomuga maksimalisti, kelle väärtuskriteeriumid erinevad täiesti ümbruse omadest, kellel on kartus, et teiste inimlik elamistarve võib teda enda alla matta ning viia teda kompromissidele ja lamedale vegeteerimisele. “Irdinimene” polemiseerib üksikisiku ja kollektiivi suhete lihtsustatavust, keskendudes inimese ja olude probleemsele üksteisemõistmisele. Et
annaabi.ee 
