V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tindiga kirjutatud, teised metallist teravikuga sisse kraabitud. Leidus gooti, heebrea, kreeka
17 Pühu, looda
1
4
8
ja ladina tähti, kõiki segamini, tihti üksteise peal, kuidas just juhtunud; hilisemad varjasid
vanemaid, ühed olid teistega sassi läinud nagu oksad
255
tihnikus, nagu piigid lahingus. See oli tõepoolest kaunis korratu segu igasugustest
filosoofiatest, igasugustest unistustest, igasugusest inimlikust tarkusest. Juhtus ka, et mõni
neist pealiskirjadest siin-seal teistest üle säras nagu lipp piigimetsast. Enamasti oli see mõni
lühike ladina- või kreekakeelne mõttetera, mida keskajal nii hästi formuleerida osati:
«Unde? inde? -- Homo homini monstrum. -- Astra, castra, nomen, numen. --
Me'Ya PiP?iiov |xe'va zaxõv. --Sapere aude. -- Fiat ubi vutt.» ' jne. Vahel võis kohata ka
mõnd täiesti mõttelagedat sõna, nagu: 'AvoryxocpaYia2, vist kibe vihje kloostri