"pealavamaal" - 1 õppematerjal

Eesti siseveekogude seisund

Kuremaa, Raigastvere jt.), vallseljakute ja otamoreenide glatsiokarstilised järved (Aegviidu, Jussi, Kurtna, Neeruti ja Paunküla järvestikud) ning paljud orujärved (Viljandi järv, Uhtjärv); rohkesti leidub ka kloriididerikka veega rannajärvi, mis on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime. Jõelookeist on moodustunud lammi- ehk soodjärved (näiteks Emajõe rohked vanajõed). Pandivere kõrgustikul, aga ka mujal pealavamaal leidub karstiveest toituvaid ajutisi järvi (Võhmetu ja Lemküla järv). Ainulaadne Euroopas on Saaremaal asuv meteoriiditekkeline Kaali järv. Lähiminevikus rajatud suuremad tehisjärved on Narva, Paunküla ja Soodla veedoidla ning Karksi järv. Järvede levik on ebaühtlane: nende arv on suurim ligestatud pinnamoega maastikes, paiguti ka Lääne-Eesti rannikul, väikseim aga tasandikel. 2 . Territooriumi iga 40­50 km2 kohta tuleb keskmiselt 1 järv