Nüüdiskirjandus
Meil
on olemas eesti luule peajoon, mida ennekõike iseloomustab nn arbujalikkus. See tähendab
ennekõike seda, et kasutatakse kunstipärast või ilusat keelt, metafoorset, kujundirikast keelt
ning selle keele kaudu esitatakse lugejale luuletuses ka väga kindel seisukoht maailma suhtes
või eetiline, moraalne sõnum, mis üldiselt langeb kokku üldinimlike, kristlike väärtustega,
humanistlik arusaam inimesest ja maailmast. Sellele peajoonele vastandub nüüd 80ndate lõpul
kirjutamist alustanud autorite luule. Põhimõtteliselt koondab see antoloogia just
kõrvalekaldeid sellest ametlikust poeetikast, kõrvalejäänud autoreid. Selle antoloogia kaudu
Eesti nüüdiskirjandus
Janek Kraavi
tuuakse marginaalsus, mis 80ndatel, 90ndatel ei kuulu eesti luule peajoonde, nähtavale