Bipolaarne meeleoluhäire
Meeleolu muutusel on mitmeid varjundeid: mure, pessimism, tujutus,
nukrus, ahastus, meeleheide. Meeleolu alanemisega kaasneb tihtipeale ka ärevus- ja
pingetunne. Seda põhjendatakse sageli kui aimdust varitsevast ohust, õnnetusest või
lähedastega toimuvast katastroofist. Haige tegeleb tihti süngete mälestustega oma minevikust
või olevikust. Mõtted varieeruvad oma võimetusest kuni tugeva alavääristamiseni. Endas
nähakse vaid vigu, mis võib viia enesesüüdistus- või patuluuluni. Depressiooni puhul ei paku
haigele miski lohutust ega rahuldust, ei tunta millestki rõõmu. Armastustunne, hellus, õrnus
lähedaste inimeste vastu on kadunud. Inimeste rõõm ja naer on muutunud vastumeelseks,
neile ei osata kaasa elada. Võimetust teistega rääkida põhjendab haige emotsionaalse
tuimusena kliiniliselt valulik tunnetus. Tahteaktiivsus alaneb erineva intensiivsusega. Kerge
depressiooni puhul on haigel raske end kogu aeg sisemiselt tegutsema sundida. Ka talle antud