Mein Kampf
võimalust, et, olgugi aeglaselt ja järk-järgult, jätkata oma hari-dusteed. Võibolla, et ma poleks veel
kaua mõelnud sellele, mis mind ümbritseb, kui juba kolmandal või neljandal päe-val ei oleks
toimunud sündmused, mis sundisid mind kohe seisukohta võtma: mind kutsuti astuma
organisatsiooni "rah-vuslik ükskõiksus". Nagu võiks tõesti räpane kirjandus, jõhkrad sensatsioonid
ja kinoekraan panna terve aluse rahva-masside patriootilisele kasvatamisele.
Mida ma varem uneski poleks näinud, seda mõistsin ma neil aegadel kiiresti ja põhjalikult.
Küsimus rahva tervest rahvuslikust teadlikkusest on esmajärjekorras küsimus tervete sotsiaalsete
suhete kui vunda-mendi loomisest õigele individuaalsele mõtlemisele. Sest ainult see, kes kasvatuse
kaudu koolis on tutvunud isamaa kultuurilise, majandusliku ja eelkõige poliitilise ülevusega, võib